...
...
Kõik sai alguse sellest esmaspäevasest poeskäimisest, kui ma uue elektrikeedukannu ostsin. Rõõmus mina tahtis endale kohe kohvi keeta, aga mida pole, seda pole.
Juhet ja alust, mille abil kann meie kallisse elektrivõrku ühendada, karbis ei olnud.
Küll ma olin pahane, aga suutsin jääda soliidseks, ainult paarile kõige lähedasemale kurtsin oma muret. Isegi kaasa oli kaastundlik ja lubas, et kasvõi hommepäev viib mind sinna poodi tagasi. Koos kannuga.
Homme ei tahtnud, aga eile siis läksime.
Proua pood oli ka veidi nõutu ja läks koos minu kannu ja karbiga tagatubadesse. Kui tagasi tuli ja küsis, kas kannu sisse ka vaatasin, ei olnud selles mingit kahtlust. Kannupõhjaspiraal tuli kohe silmade ette.
Ometi, sealt kannu seest ta selle välja võttis, juhtme koos alusega.
Nojah, võimalik ju, et vaatasin kannu sisse. Poes. Kui ostsin. Kui eelnevalt uurisin näidiseks välja pandud kannu.
Pole minu moodi oma häbiga üksi jääda. Kui kaasa autos küsis, ei suutnud ma valetada.
Et mida ta küsis.
Küsis, et noh, kas jäid lolliks.
Just nagu oleks teadnud...
...
















