reede, 26. oktoober 2012

Ma ei taha sellest rääkida...

...
...
Kõik sai alguse sellest esmaspäevasest poeskäimisest, kui ma uue elektrikeedukannu ostsin. Rõõmus mina tahtis endale kohe kohvi keeta, aga mida pole, seda pole. 
Juhet ja alust, mille abil kann meie kallisse elektrivõrku ühendada, karbis ei olnud.

Küll ma olin pahane, aga suutsin jääda soliidseks, ainult paarile kõige lähedasemale kurtsin oma muret. Isegi kaasa oli kaastundlik ja lubas, et kasvõi hommepäev viib mind sinna poodi tagasi. Koos kannuga.

Homme ei tahtnud, aga eile siis läksime.
Proua pood oli ka veidi nõutu ja läks koos minu kannu ja karbiga tagatubadesse. Kui tagasi tuli ja küsis, kas kannu sisse ka vaatasin, ei olnud selles mingit kahtlust. Kannupõhjaspiraal tuli kohe silmade ette.

Ometi, sealt kannu seest ta selle välja võttis, juhtme koos alusega.

Nojah, võimalik ju, et vaatasin kannu sisse. Poes. Kui ostsin. Kui eelnevalt uurisin näidiseks välja pandud kannu.

Pole minu moodi oma häbiga üksi jääda. Kui kaasa autos küsis, ei suutnud ma valetada.
Et mida ta küsis.
Küsis, et noh, kas jäid lolliks.

Just nagu oleks teadnud...
...

4 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Veel enam kui lolliks jäämist pidi inimene kartma ärakasutatuks jäämist/olemist. Eile Ekspressist lugesin. Äkki oli Tiina Jõgeda.

Väga armas ja inimlik postitusmuide, mulle meeldis:)

Hundi ulg ütles ...

Ja kõige huvitavam, et miks me ennast kõrvad punasena ikkagi lollina tunneme? Ise olen ennast taolistes olukordades kirunud, et ei oska iseenda ja teiste jaoks asjast elegantselt üle saada.

A.I.V.O. ütles ...

Tuleb osata enda üle naerda.
Muud kunsti siin pole.
Mul endal läks aega-mis-ta-läks, aga asja sai - lohutan ikka ja jälle selle vana tõdemusega: tegijal juhtub!
:D

tegelinski ütles ...

Jep, Tiina Jõgeda.
Ta tugineb oma kirjutises Stefan Kleini raamatule "Andmise mõte". Katkendid sellest olid Vikerraadios selle nädala järjejutuks. Kuulasin neid, mõnda osa isegi kaks korda.
Head lood olid, ja artikkel Ekspressis oli ka hea.

Aga mis puutub enda lolliks tegemisse... no seda ma oskan :)
...ja pärast selle üle naerda ka :)