...
Tegelikult: mitte ainult see sibulapeenar, vaid kogu aiamaa on kadunud. Kunagi sai kaevatud, külvatud, rohitud ja kastetud. Nüüd enam mitte. Või no mitte just päris nii, aga kui avastasin, et karikakar on maalapil laiutama hakanud, lasin olla. Näpuotsaga natuke tilli ja sibulat poetasin. Nüüd olid needki vähesed kultuurtaimed umbrohu vahele kadunud.
Kuni tuli lapsuke, kes päästis, mis päästa andis!
...
...
Pigem siis ööpilt.
Pool tunnikest enne keskkööd.
Suur valge alles väljas.
...
Tulen mina linna-korterist tänavale, prügikotike näpu vahel. Kas bussipeatuses või poe ees ikka mingi prügikast on, kuhu need mõned tekkinud jäätmed visata.
Nii ma mõtlesin, aga siis näen, et tavaliselt lukustatud värav, mis suure maja konteinerit turvab, on avali. Tean, et korteris kuskil on võti ka, aga kui mul ärasõit ees, pole mõtet edasi-tagasi kõndimisega aega raisata.
Üks vanem härrasmees lohistas suvalisi jäätmeid, mis üldjuhul nagu remondile viitaks, just prügikasti poole. Soovisin jõudu ja küsisin, et kui sobib, ma viskan oma sodi ka sinnasamasse. Ikka sobib ju! Ja siis ma kuulsin pika jutu sellest, et korteris on remont, noored on liiga entusiastlikult elamist korrastama ja kujundama asunud, tänapäeva materjalid pole suuremad asi asjad, ja enne oli ikka parem. Kuulasin, küsisin, noogutasin... Isegi kõrvu jäänud kerge aktsent ei mõjunud väga ohtlikuna.
Läksime lahku kui vanad tuttavad.
Eile, kui tahtsin surnuaiale begooniaid osta, üks sümpaatne meesterahvas oli sealse lähedase kaupluse juures platsil müümas. Lillede sortiment oli suur, mõni päris huvitava väljanägemisega, nii et olin sunnitud küsima, kas need on tõesti ka begooniad. Ilmselgelt ei saanud meesterahvas aru, mida ma teada tahan, ja ütles vene keeles, et kõige parema meelega räägiks ta lätit, aga kui ei sobi, siis ehk võiksime vene keeles vestelda. No siis me vestlesime, peamiselt lilledest. Ei mingit pinget õhus, täielik teineteisemõistmine.
Meist said peaaegu et sõbrad.
Metsakalmistul, riisusin, istutasin, kastsin, korjasin prahi kokku. Ja siis läks must mööda noormees vanuses +/-20, ja ütles tere. Umbes nii nagu naabripoiss tervitab kõrvaltmaja mammit. Ütles veel, et see pump ei tööta, kui vett vaja, peab kaugemalt tooma. Tegelikult oligi naabripoiss, haud, mida tema hooldada, oli sealsamas kõrval. Hiljem liitus meiega ta kaaslane, veidi memmem memm kui mina. Üheskoos jõudsime mõttele, et see on hinge rahustav, kui hauad Jaanipäevaks kohendatud saavad.
Toimetasime kõrvuti kui pikaajalised naabrid.
Jätkuks veel üks lugu alapealkirjaga "Hauad Jaanipäevaks korda". See oli päev varem ühel teise kandi kalmistul. Kui juba, siis kastaks lilled ka ära. Parasjagu oli pumba kallal askeldamas mees ja naine, kes tihedast pumpamisest hoolimata vett kätte ei saanud. Mul läks õnneks, kuuri all oli kastekann, mis poolest saati vett täis oli. Sain oma lilled kastetud ja jäi veel järgmiselegi. Kui kannu tagasi läksin viima, oli pumba juurde uus meeskodanik saabunud. Ta oli päris pahane, et ilma veeta jäi, ja veel. et surnuaias liivahunnikus pigem kruus on. Kuulasin ja ütlesin ka sõna sekka. No näiteks seda, et Liiva kalmistul päris kena liiv oli, ja nad seal pakkusid teenust, et ise tulevad paigaldama. Võõras mees ütles, et tema on probleemidest kurtnud ühele tegusale poliitikule, kes küll ära pealinna on kolinud... seega kohalik mure pole enam tema mure. Kuulasin, küsisin, noogutasin. Kõik oli ju õige, mis ta rääkis. Läksime lahku kui vanad semud.
Mis ma tahan öelda?
Ei midagi olulist.
Juhuslikud tähtsusetud kokkujuhtumised elust enesest.
...
...
Ühe jaanitule me leidsime. Nii et pole põhjust öelda, et jaanilaupäev möödus nurgas nukrutsedes.
Kõik oli väga ok.
,,,
...
Ootasin, millal kuu puudeladvust kõrgemale tõuseb, aga ei jõudnudki ära oodata.
Tundub, et hoiab seekord madalat profiili.
Ääreni öö on
täna täis kuud.
Maast otse taeva
voolavad puud.
Petlikku valgust
hingavad maad,
tee kaotad enne
kui arugi saad.
Võõras on äkki
ees iga paik,
klirinal jalgu
jääb kuupaistelaik.
Kalju Kangur "Üle seitsme udusilla", lk 8
Kuigi tänane kuupäev, oli see ju tegelikult eilne öö. Tänast kuud alles lähen jahtima!
...
...
Mõtlesin, et see on mul nädalane projekt: laduda riit kuuri vasakust servast paremale. Töö tundub mõttetu, aga mis teha-mis teha, märjad puud ootavad kuuri ladumist, ja ei saa ju kuivi ahjupuid kinni müürida. Kui nüüd puuriita tohib müüriks nimetada.
Projekt ei tähenda muidugi pühendumist hommikust õhtuni, täna kulutasin näiteks ainult 45 minutit.
Aga kahe päeva tulemus on selline, et päris kindel, nädalat ei kulu. Ehk saab juba homme valmis.
Täna jäi seis selline.
...
...
Hiline lihtsalt sellepärast, et samasugune, aga koguselt ilmselgelt suurem õhtusöök + õlu hoidsid kõhu korralikult kaua täis!
Märk sellest, et lähedased Saaremaalt kenasti koju tagasi jõudsid ;)
...
...
Oi, kuidas mulle ei meeldi see korgikeeramise uus süsteem! Alles eile tegin joogiveepudelile ümberlõikamise, abiks käärid ja nuga, Lihvimiseks oleks liivapaberit ka vaja olnud, aga pole hullu, katsun ettevaatlikult juua.
Täna läks asi lausa kontrolli alt välja. Tegin külmkapi ukse lahti, ja selgus, et mu lamavas asendis 1,5 liitriline piimapakk oli kapis korraliku uputuse korraldanud. Kusjuures, ma varem pole märganud, et selle paki kork ka paki külge kinnitatud on (lausa kontrollisin üle, eelmine oli küll tavalise korgiga), igatahes peale hommikust piimaga kohvi joomist olin olnud hooletu. Kork tundus küll korralikult keeratud olevat, aga mingid köidikud olid vist nihkes, nii ta ujutas.
Korralikult ujutas. Kuivatamiseks kulunud paberi kaalu järgi pakun, et priske kruusitäis.
Osa tilkus isegi külmkapi alumisele korrusele.
Pildi tegin hilinemisega... enamik kapi sisust, sealhulgas pahanduse tekitaja, on juba evakueerunud köögilauale.
..
...
18. juuni on rahvusvaheline piknikupäev.
Kas metsas või mere ääres, aasal või järve kaldal.
Või koduõue murul.
Lina maha, piknikukorv head-paremat täis, ja naudi suvepäeva.
Mina istusin niisama trepil ja sõin, tean küll, et see pole see pole see, aga seekord sedamoodi.
Vähemasti pilt kinnitab, et olen looduses, mis sest, et koduõuel kännu kõrval.
...
Mul on tegelikult paar ehtsa pikniku pilti ka.
Ajas umbkaudu 90 aastat tagasi.
...
...
Pildi tegin täna, raamatu sain kätte 13.06, Omniva pakiautomaati* jõudis juba 11-dal.
Palju numbreid?
Aga tuleb veel!
Peatükk, mida lugesin 14. juunil... lugesin ja tegin mõned märkmed.
Okupatsiooniohvrite nimekiri. Mitte et nimed tuttavad oleks, aga asi ise.
Ja kuupäev**, et mälestada.
1941. aasta suvel, veel enne sõja algust, viidi Tudulinna vallast külmale maale 4 perekonda.
Nimesid ei nimeta, aga rääkimata jätta ka ei saa.
Nelja pere karm saatus.
- Kohalik ametnik ja tema abikaasa (29) - mehe saatus teadmata, ema ja 2 last surid nälga.
- Osa peret oli kodunt ära. kätte saadi naised (32 ja 35) ja lapsed (vanused 10 ja 7). Kõik surid Siberis juba järgmisel aastal.
- Pereisa (30), tema naine ja 3 last. Isa lahutati perest. Ema ja lapsed (vanused 7, 4 ja 2) surid juba järgmisel aastal.
- Neljas pere - 5 inimest. Ühe saatus pole teada, 2 surid Siberis.
Okupatsiooniohvrite nimekiri ise on kordades pikem, 12 lehekülge.
Ajaloo mustad leheküljed.
Raamat tervikuna on igapäevasem ja helgem. Elu-olu, loodus, seltsielu ja koolielu, kirikud, kalmistu ja Vabadussõja mälestussammas, tuntud tudulinlased ja nende lood.. Ajatelg ja palju fotomaterjali.
...
* Raamat "Lugusid Tudulinnast" sai tellitud põhjusega: sealkandis on vanaisapoolse suguvõsa juured.
** 14. juunil 1941 toimus Nõukogude repressiivorganite poolt läbi viidud esimene massiline küüditamine, mille käigus saadeti Eestist välja Venemaale ligikaudu 3000 meest, kes seal peaaegu kõik hukati või vangilaagrites hukkusid. Perekonnaliikmed - umbes 7000 naist-last-vanurit - saadeti meestest eraldi Siberi küladesse, kus enamik neist samuti hukkus (Vikipeedia)
...
...
Hea meelega räägiksin jäätmemajandusest, isegi päevapilt soosib teemat.
Aga ei saa ju, jäätmeid tekib igapäevaselt, aga moosi keedan ma haruharva ja rabarberi-apelsinimoosi pole kunagi varem teinud. Eile Kati andis vihje, retsepti otsisin ise. Eeltöö oli planeerimata tehtud: ligi kg puhastatud-peenestatud rabarbereid suhkruga segatud.
See oli eile.
Hommikul kallasin tekkinud siirupi pudelisse ja panin sügavkülma, rabarberid plaanisin keeta moosiks. Aga jama oli selles, et olemasolevast kolmest apelsinist (hoolega hoitud... armastusest kolme apelsini vastu ;) kaks olid riknenud. Alles jäänud ühest tegin mahla ja lõikusin koort, tsipakene lisasin vett.
Käiku läks väiksem osa olemasolevast ettevalmistatud rabarberist, ülejäänud hoiukotiga sügavkülma. Talvel, kui tuju tuleb, keedan edasi, moos oli küll hea!
Retsept siit võetud. Suhkrut panin vähem ja muidu ka ju natuke omamoodi.
...
...
Kunagi aastate eest (tean täpselt: 7 aastat tagasi!) õhku visatud lause, et mina talvel sünnipäeva ei pea, lükkan edasi kevadesse, pole oma kehtivust kaotanud. Alles paar päeva tagasi sain sünnipäevakingituse!
Päris tuttava pildiga ;)
...
...
Inimesel on üldse rohkem annet mitte aru saada kui aru saada.
...
Pole ainustki mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täiesti ühte moodi.
(Anton Hansen Tammsaare)
...
Täna oli visiitide päev.
Omapärane sõna see visiit. Kõlab kui linnulaul. Vidiit-vidiit! kohkusid pääsukesed vee kohal laiali (M. Raud)
Tekivad igasugused seosed. Esiteks muidugi "Vana daami visiit", Ita Everiga peaosas. Võib kasutada ka sõna väisang, aga see kõlab veidi võõrana. Viis väisangut... ei tea, kas keegi räägib selliste sõnadega.
Samas, väisamine on täitsa ok.
Visiit tegelikult ka. Poevisiit, kiirvisiit, viisakusvisiit, vastuvisiit, üllatusvisiit. Misiganes.
Viis visiiti kõlab ka hästi.
Neli neist oli seotud lilledega. Toodi lilli ja viisin lilli. Ja ostsin lilli ja korjasin lilli.
Ühed lilled said ka pildile pandud.
Need, mis Ireen tõi.
...
...
Eilsest vihmast ma rääkisin, tänase jäädvustasin pildile. Seekord läks hästi, alles siis, kui oli kohvipausi aeg ja koht*, hakkas sadama. Mina tuntud pikaldane kohvinautija, suutsin oma tassitäit venitada, nii et päike tuli taas välja ja seekord jõudsin kuivade jalgadega sihtpunkti, see tähendab koju tagasi.
Siin sai vihm mu uuesti kätte, õnneks hilinemisega. Olin jõudnud juba varjuda.
* Nihe kohvik Telliskivi tänava ääres. Saiakesed olid ka imehead!
...
...
Aga kägu munes muna, mis nii suur, suur, suur...
Kontsert Käsmus, vihmas ja päikeses.
Tavaliselt on nii, et kui mina välja lähen, siis vihma ei saja. Aga mitte seekord.
Kui Balti jaamas nõutuna seisin ja plaani pidasin, oli valikuid vähe. Trammi peale? Jalgsi läbi vanalinna? Takso?
Trammi ei tea usaldada, kes seda teab, kas käib ja kus käib. Ja kas seal vett ka on. Takso igatahes poleks päästnud, sealses peatuses tõusis veetase lausa sekunditega. Kui juba nagunii peab vees sumama, siis eelistaks seda kui odavat hobi, nii et valisin kondimootori.
Ülejäänud päeva jooksul jalad ära kuivada ei jõudnud, kuigi õhtu oli piisavalt pikk. Kui rong jõudis Tallinna kolmveerand viie paiku ja nr 67 bussi peale läksime umbes/täpselt 7 tundi hiljem.
Vahepeal?
Nostalgialaks Käsmus.
Polyphon 50, külalissolist Taavi Peterson.
Kaks tundi vanu hitte pluss kaks lisalugu.
...
Tänased maasikad on vanaemale, kui nüüd täpne tahaks olla, peaks korjama tema mälestuseks 115 maasikat. Karikakraid mul oleks nii palju, maasikaid noppisin ainult 5. Aga maasikad on olulised, suurema osa oma elust kandis vanaema perekonnanime Maasik,
Pilt on tehtud vanaemale... tervitustega :)
...
...
Üksik õis 9. juunil.
Nüüd oleks me sünnipäevalapsega jälle ühe vanused.
Oleks... poleks...
...
*miks #32... jätkan, eelmisel suvel oli 31....
...
#poolelijäänud... 30. mail
Maikuu läbi, viimane aeg teha kokkuvõte teemal #tähtsündmused
Tütarlaps lõpetas muusikakooli, eile oli kontsertaktus.
Ilus oli. Muusika, lõpetajad, soe õhkkond ning toetavad ja hoolivad õpetajad ja lähedased.
Kontsert ja aktus.
Ja tort punktiks üritusele.
...
Aasta tagasi mais käisime Ritaga Stockholmi Kuninglikus ooperiteatris*.
Etendus "Suveöö unenägu". Vaevalt et ma sinna majja oma elus teist korda ooperit vaatama sattun, aga õnneks mõju on pikaajaline. Kui kodus tagasi, lugesin läbi kõik olulise, mis puudutab unenägusid, suveööd, Benjamin Britteni ja Shakespeare loomingut, lisaks leidsin Youtube`st ka sama etenduse videosalvestuse... mida seal enam kahjuks pole.
Selline ma juba olen, kodutöö teen alati hilinemisega.
...
2022. aasta maikuu oli väga eriline, sest mu erilised lapsed tegid olulisi tegemisi meie majapidamises. Kui rääkida tahaks, tuleks väga pikk jutt ja palju pilte. Lühidalt... vann sai välja, vannituba sai uue näo, köök sai uue pliidi ja uue väljanägemise, ka vana pliit hakkas tõmbama, sooja vee saamine läks elektri peale (varem pidin pliiti kütma... mis lõpuks iga ilmaga ja igal kellaajal suitsu sisse ajas).
Sellist lammutus-, parandus, puhastus- ega ülesehitustöid pole minu silmad varem näinud, ja ei ma usu, et kunagi edaspidigi enam näevad! Kuna valmis-saanud-kaunikene jääb siiski juunisse, siis neid pilte siin ei näita. Aga ega ma siis vaatamist ka ei keela ;)
...
Veel aasta tagasi... mai 2021. Käisin Kirnas tulpe vaatamas. Väga palju ja väga ilusaid tulpe nägin... aga mu üks elutõde, et vähem on parem (mitte et ma sellest alati kinni suudaks pidada), siis tõenäoliselt Kirna mõisa külastamine tulpide ajal jääbki selleks üheks ainukeseks korraks.
Pildil tundub ka puu just see oluline olevat.
See võiks minna teemasse #minevikujutud, sest vanaisa T.J.M. on Tudulinnast pärit, sinna surnuaeda on maetud ta ema ja isa.
Ma pole kuigi tihti oma vanavanavanemate haual käinud. See viimane kord aastal 2018, kui samale hauaplatsile maeti vanaisa vennapoeg, elupõline tudulinlane.
Kohe seal lähedal asub Vabadussõja mälestussammas. Vikipeedia ütleb, et sammas avati septembris 1923 ja lõhuti oktoobris 1940. 50 aastat hiljem avati samas kohas uus sammas, mis välimuselt ligilähedane algsele.
Aga just 6 aastat tagasi mais ma vanavanavanemate haual käisin.
,,,
Kui veel ajas tagasi minna... 2009. aasta mais käisin ma esimest ja viimast korda Hiiumaal. Viimast selles mõttes, et hetkeseisuga... ja esimest selles mõttes, et kunagi noores eas oli lennureis Tallinn - Kuressaare (või oli see siis veel Kingissepa?), mis tegi vahepeatuse Kärdlas. Mõni läks maha ja mõni tuli peale.... aga mitte mina. Nii et mu jalg tookord Hiiumaa pinda ei puutunud.
Aga tookord, 15 aastat tagasi, tegime Hiiumaale ringi peale. Või no nii palju, kui kahe päeva jooksul jõudis.
Ikkagi ümmargune aastapäev, sobib isiklikku kroonikaraamatusse salvestada.
...
Aga tuleks tagasi selle aasta maisse.
Üks piiga sai 10 aastaseks, juubeli puhul anti võimalus noore kunstniku näitust külastada.
.png)
...
Tegelikult on mul mustandites veel mõned maikuised meenutused.
Ehk jõuan nendeni ka. Millalgi.
* Kungliga Teatern on Rootsi rahvuslik ooperi- ja balletiteater, on Põhja-Euroopa esimene ooperiteater ja tegutseb alates aastast 1773.
,,,
...
Valimisreklaam Sinu hääl otsustab! on ilmselgelt vale.
Tahaks täpsemalt teada, mida see minu hääl siis nüüd otsustab.
1. Kuigi ma oma valimissedelile kirjutasin* naissoost kandidaadi numbri, pole lootustki, et Eestist Europarlamenti valituks osutub naisi ligilähedaseltki sama palju kui mehi.
2. Kuigi ma valisin majandusharidusega kandidaadi, pole lootustki, et minu valik Eestist Europarlamenti valitute hulgas majandusharidusega liikmete protsenti kergitab.
Aga mis ma täna ennustan, eks ma hiljem arvutan!
Seda, et minu valitu valituks ei osutu, on ette teada. Ma pole kunagi häältemagneteid toetanud.
Samas, Riigikogu viimastel valimistel osutus mu valik valituks. Ja Eurovisiooni võitu ennustasin ka õigesti ;)
* käisin juba kolmapäeval valimas.
...
