Kõige elavam puu

...

Päris kasulik on hommikul veidi varem ärgata.
Näiteks kell 6.00

Täna sain (üle)kuulata Vikerraadio saate  "Kajalood",  kus külaliseks Jaan Tootsen. Tegelikult juba kordussaade, aga vahet pole, sobib alati kuulata.

Jaan Tootsen rääkis elust, ja inimestest, kes on mõjutanud tema maailmavaadet.

Inimestest, kellest on saanud film.
Fred Jüssi, Vigala Sass, Arvo Pärt, Vello Salo.

Inimestest, kes on läbi aegade olnud Ööülikooli külaliseks.

Kuna saade oli esmakordselt eetris ajal, kui suurele ekraanile jõudis film "Olemise ilu", siis oli ka raadiosaates mitmeid sellest filmist nopitud mõtteid.

Mõni mõte meeldis mulle eriti.

Puupõld ei ole põlismets.
Jep, ei ole, igatahes mitte mets minu mõttes.

Kõige elavam puu on see, mis on maha kukkunud.

Sellised puud mulle meeldivad!
Tuletavad meelde, et elu pole igavene... ja samas märk, et ka peale elu oled sa oluline.

Kuidagi, kellelegi.

Kes leiab eluaseme, kes toidulaua.

Kes käib fotokaga sihtimas.
Kui puudest rääkida.

Aga teistmoodi elu võib ka olla.

Kui on maha kukkunud puu.

Mul on elav kujutlusvõime, täitsa kujutan ette, kuidas ta oma kombitsaid liigutades minu poole roomab...

Nali, nali, nali.
Puu on puu.

Krokodilli ma ka ei karda.

Piilupardist rääkimata.

Äh, vahet pole, ükskõik kui tarka juttu ma rääkima hakkan, ikka lähen omadega lõpuks metsa!

...