Söömise rituaal

...

Ma nüüd kolmveerand aastat kodune olnud, täitsa vabalt võib juba kokkuvõtteid teha. Söömisest näiteks.

Juba on mingid rituaalid välja kujunenud.

Hommikusöök kestab kaua. Kella 10 paiku on smuuti. Või niisama puuviljad.
Enne seda joon vett. Ja toimetan puuviljadega: pesen, koorin, purustan, segan.

Smuuti või salati.

Kella 11 paiku söön oma pudru, selline mõnus, veega keedetud, seemnetega helbed, soola veidike, porgandit riivin ka sisse.
Pudrusilmaks või.
Heeringat, tomatit ja kodujuustu kõrvale.
Mõnikord muudmoodi ka.

Lõpuks kohv, selleks ajaks on kell 12 või rohkemgi.

Mitte et ma kõik need 2,5 tundi sööks, mul hommikusöök selline kolmeetapiline.
Iga etapi jaoks võtan aega, hommikul varem ja söömiste vahepeal on igasugused muud eluliselt tähtsad isiklikud ja perekondlikud toimetused.

Ülejäänud päev enam nii plaanipäraselt ei lähe.

...
Aga Postimehe päevakommist leidsin loo lõunasöögi rituaalidest.

Kõigepealt oli seal on välja toodud erinevaid toitujate tüüpe.
Tavapärased: krokodill, aareteotsija, kõiketeadja, unistaja, toiduvaenlane.

Ja siis see harva esinev,  nimetatud mõnusaks lõunakaaslaseks.
Sell, kes armastab sööki, suhtlust ja lõõgastust.

No mul on nende sellidega vedanud!

Esmaspäeval käisime Haapsalus, pidulikul (hilisel) lõunasöögil.
Täiega nautisin. Kõigepealt muidugi seltskonda, sünnipäevalaps 89, kaasa ja Ritsikas.

Raamatut lugesime hoolega, kuigi jah, K.H.-l on õigus, et lugemiseks on märksa huvitavamaid raamatuid kui menüü.

Igaüks valis vastavalt oma eelistustele.

Kohafilee.

Sünnipäevalaps 89

Mereannipasta.

Tiigerkrevettidega salat.

Sai nii silmadega süüa kui maitseelamuse.

Juttu jagus kauemakski.

Ja kui lõpuks märku andsime, et hakkame lõpetama, toodi arve, kuhu peale käsitsi tänusõnad peale kirjutatud!
Meile!

Oh, see oli ilus!

Aga tegelikult olime hoopis meie ülirahul.
...