Pantrikuru vangid

...

Jälgin uudiseid noortest, kes istuvad vangistuses kuskil Taimaal. Algul arvasin, et koobas oli Metssea nimeline, aga hoopis meeskond. 12 noort jalgpallurit ja nende treener,
Aga vahet pole, igatahes tuli mulle meelde raamat "Pantrikuru vangid".

Ja kui nüüd tõde tunnistada, siis päriselu on ikka kordades karmim kui üks kirjanik välja mõelda ja kirja panna suudab. 

Kirjanik, kes kirjutas raamatu "Pantrikuru vangid", ilmunud 1957 sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt".   Viis last ja koer jäid mägedes lumevangi ja kõik uskusid, et nad on hukkunud, sest lapsed olid kurusse suht juhuslikult sattunud ja tänu ootamatule lumele ja jääle ei olnud erilist lootust, et nad sealt enne kevadet pääseks.

Keegi neid sealt otsida ka ei osanud. 

Lugu lõppes õnnelikult, lapsed leiti, nad olid karastunud, saanud elult hulganisti õppetunde. 

Aga neile oli antud võimalus hakkama saada... kui nad targalt toimetavad. 

Erinevalt noortest jalgpalluritest, kes kuskil koopasügavuses vaid olemas olemisega toime peavad tulema.

Olema, ootama. 

Lootma.

Päris-päris karm.

Raamatut Pantrikuru vangidest olen lapsena ikka mitmeid kordi lugenud, kuigi sinna sisse kapaga võõrast ideoloogiat on kirjutatud. Aga see noorte võitlus ellujäämise nimel, see oli põnev. 

Lugesin loetud aastad hiljem sama raamatut ka oma lastele... unejutuks. Ühte-teist juurde seletades, mittevajalikke lõike vahele jättes.

Ma ei tahaks lugeda raamatut noortest, kes seal nii öelda Metssea koopas oma pääsemist ootavad.
Ootamisega hakkama peavad saama.

See on kuidagi liiga masendav.

Loodetavasti tuleb lõpp siiski sama õnnelik kui Pantrikuru vangidel.

...