Pühapäevahommik raamatuga

...

Kolmas põhjus olla õnnelik.

Aga võib-olla tõesti, et pigem tänulik...

See on tõesti mõnus. 

Ärgata hommikul kell 7 (alles kell 7!) ja lugeda voodis 2 tundi raamatut.

Raamat, tõsi küll, kõlbab nimekirja "kohustuslik kirjandus", aga see ei muuda ei raamatut ega pühapäevahommikut viletsamaks. Seda enam, et kohustuse olen täiesti vabatahtlikult enda kanda võtnud. 

Aimar Ventsel

"Minu Jakuutia"

...

Kui ma hommiku sain pühendada lugemisele, siis ülejäänud päev tuli jagada tööde ja lugemise vahel.

Kerge see just pole, aga raamat hakkab tasapisi lõpule lähenema.

Hapukapsasupp on valmis.

Puud tassitud ja majapidamine soojaks köetud.

Muud nipet-näpet ka.

Nii et võin end jälle selili visata ja tunnikese lugeda.

Vahepeal uurisin autori tausta.

Siit ja siit ja siit.

Tuleb tõdeda, et palju on huvitavaid inimesi meie ümber.

Raamat on ka huvitav. Tegelikult läksin otsima vihjeid elulaadile tundras, aga suurem rõhk oli siiski linnaelu kajastamisele.

Nagu raamatu teine pealkiri vihjabki:

"Disko ja tundra vahel"

...

Ja läbi ta ongi.

Hea raamat. 

Kõike oli sisse kirjutatud.

Ürgset loodust.

Loodusrahvast.

Muusikat.

Elu-olu.

Linnaelu.

Huvitavaid inimesi.

Väljajuhatuses ütleb autor:

"... just Siberis õppisin hindama inimest kui sellist. Õppisin mõistma, et kõige olulisemad siin maailmas on ligimesed ja sõprus ning alles siis tulevad kõik muud hüved. Lisaks õppisin ma ära, et vingumisega ei parane ükski olukord. Üldse õpetab Siber teatud mõttes fatalismi - on asju, mis juhtuvad, ja iga pisiasja peale pole mõtet närvi minna. Isegi pidevalt edasilükkuvad lennud õpetasid mulle midagi - ootamist. Selle asemel, et närviliselt edasi-tagasi tammuda, kerin ennast nüüd tavaliselt kuhugi nurka ja katsun tukkuda või lugeda. 

Üldse sain ma selgeks, et elu tuleb võtta sellisena, nagu see on."

...