Lugu unenägudest

...

Nagu juba jutuks oli, mul on nüüd oma projekt.

100 põhjust olla õnnelik.

Magus uni tuli hommikul esimese asjana meelde. 

Sellega seoses meenus mulle ka mu unenägu, mille eile hommikul kell 5 käeulatuses olevale paberile üles kribasin. 

Siit tulebki teine põhjus... igasugused unenäod.

Üldjuhul ma und ei näe.

Kui isegi näen, siis ei mäleta... ja mida ei mäleta, seda pole olnud.

Aga kui ma näen und, siis on päris raske uskuda, et see on unenägu. See on nagu osake mu igapäevaelust. 

 

Nii et ühest küljest olen ma õnnelik, et ma saan öösiti rahulikult magada, ei pea unenägudes oma päevapikkust venitama.

Teisest küljest, kui ikka mõni unenägu antakse, siis seda kaifin täiega.

Ega ma eile oma unisena kribatud unenägu hommikul enam täielikult paberilehelt maha lugeda ei suutnud, aga põhiline on olemas.

Via (kauaaegne hea tuttav) oli koristaja Olari Thaali (täiesti võõras ekspoliitik) majas.

Kutsus mind appi.

Koristama.

Seal oli parasjagu üks töö pooleli, võrevoodist tehti tugitooli.

Via rääkis, et need on OT kompleksid lapsepõlvest, sest temal polevat kunagi võrevoodit olnud.

Tugitool nägi tõesti vinge välja.

Taaskasutus. 

WC oli seal ka nostalgiat tekitav, kemps nagu vanasti bussijaamades.

Auk keset põrandat.

Rahakoti käskis Via ära peita, suur oht, et kaob ära.

Nad ise pidid raha keldris hoidma.

Turvalisuse mõttes.

Voodi oli OT-l igavene lahmakas.

Ja kõrge, vähemasti 10 tekki üksteise otsas.

Ma veel küsisin, et kas viime välja ja klopime ära.

Aga üldiselt oli mul kiire, sest laps magas kodus, pidin minema talle süüa tegema.

Sellised väikesed rõõmud seoses magamisega.
Unenägudega ööd ja unenägudeta ööd.
...