Sada kilomeetrit

...
Mis on ühist kahel pildil?

Loomulikult raudteejaam!

Mis on peamine erinevus?
Et Ülemistel puudub jaamahoone?

Peamine on hoopis see, et Haapsalu  raudteejaama saab ainult bussiga, Ülemiste jaamast koju sõitsin rongiga.

Mis jääb nende kahe raudteejaama vahele?

Loomulikult 100 km.

Aga mitte ainult.

Sinna jääb ka kolm vahvat päeva Haapsalus.
15. korda peetavad nostalgiapäevad.

Aga mitte ainult.

Mõnus olemine mõnusas kohas mõnusas seltskonnas.

Reedel läksime ja täna tulime.
...

Sorbus aucuparia

...

Kummaline aasta, puud pihlamarju ikka veel täis..

Olen valmis selleks, et mingil hetkel tuleb kisendav kari lindusid, kes teevad puhta töö.

Arooniad ju ka alles alles.

Miks nad lihtsalt ühel päeval ootamatult lahkusid, need linnud? Isegi pooled punased sõstrad jätsid põõsasse. 

Meie vallavanem on pihlaka nimekaim. Loodan, et tal läheb hästi, kuigi aeg võib olla hetkel keeruline.

Ja Kata oli lapsepõlves kaudselt pihlakas.

Pihelgas, Pihl, Pihlak, Pihlapuu.

Sorbus aucuparia.

Harilik pihlakas.

Ladinakeelse nimetuse andis pihlakale Karl Linné, pihlakas on linnupüüdja... aucuparia.

Pihlakas on väega taim. Korrastab ainevahetust, alandab vererõhku, vähendab vere kolesteroolitaset.
Võimalust mööda kaitseb niisama ka.

Üks lihtne retsept.

2 supilusikatäit peenestatud pihlamarju.

1,5 klaasi keevat vett.

Lasta seista, jahtuda. 

Juua hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga, soovitavalt paar nädalat järjest.

Võib teha ka teed. Siis tuleb keeta pihlamarju 5 minutit ja juua kuumalt.

Või hoopis nii, nagu soovitas ajakiri "Maret" 81 aastat tagasi artiklis "Pihlakamari - meie tervislikem ja vitamiinirikkaim puuvili".

oktoober 1938

Pihlakad muutuvad suupärasemaks peale esimesi öökülmasid. Ehk ootavad seda linnudki. 

Ma lähen küll kohe ja toon paar oksa tuppa.

Teen pilti ka.

Mõne marja pistan ehk suhu.

Kuni neid veel on.

Samas, kui marju süüa, tasub meeles pidada: liiga palju marju ei ole hea, võib põhjustada mürgistuse.

...

Pihlaka kohta lugesin Eesti Loodusest.

...

Tänavune seeneaasta

...

Mõni kiidab, mõni kurdab. 

Ma pigem kurdan, aga mitte niivõrd, et vähe seeni.

Ma kurdan, et seenemets on hõredaks tehtud.

Või hoopis lagedaks.

Ega ma pole tegelikult seeni otsimas käinud, olen korjanud või pildistanud neid, mis teel ette sattunud.

Aga süüa olen saanud.
Ükskord leidsin neli kukeseent, need praadisin mingi suvalise kastme sisse, kahtlustan, et kaasa ei saanud arugi, et seenetoit!

Teine kord tõin koju neli puravikku. Piisavalt suured ja ussivabad. Praadisin needki ära, seekord kastme sisse ei pannud, kallasin otse kartulitele. Et ikka märgata oleks!

Viimane kord sain juba seenekastet teha, kuigi jah, näpuotsatäis praetud singikuubikuid oli soustis sees.
Et toit veidi tihedam oleks.
Kümnest seenest üksi jäi veidi napiks.

Metsas oli neid muidugi rohkem, aga mõned jätsin korjamata.

Kärbseseen pidi märk olema, et seenesügis on kätte jõudnud.

Millele vihjab aga, et pohlad õitsevad?

Kõlab kuidagi kevadiselt...

...

FB, blogi või SB

...

Mõnikord ma kohe oskan õigel ajal õiges kohas olla. Seekord Tallinnas selline vahva ettevõtmine*, kus igaüks saab paberile panna, mis pähe tuleb.

Ainuke tingimus, et plokk peab olema.

Visandiplokk... Visandiraamat... Sketchbook... SB... misiganes.

Nojah, pliiatsid muidugi ka.

Paberit, mida lõikuda.

Ja käärid.

Edasi läks juba keeruliseks.

Oleks öeldud, et joonista kala... või lill või loom.

Aga ei, igaüks lähenes loovalt ja kujundas lehekülje vastavalt oma äranägemisele.

Kõigepealt tegime visandiraamatuga tutvust.
Kuulasime lugusid.
Vaatasime tehtud töid ja trükitud raamatuid.

Ja siis proovisime ise ka.

Minu loovus oli küll täitsa uinuvas olekus.

Alles hiljem loksus paika, et tegelikult sobib kõik.
Võid tõesti paberile panna, mis pähe tuleb.
Anna vaid oma fantaasiale ja kätele vaba voli.

Visanda oma ideed.
Jäta märk maha sündmustest.
Lõika, kleebi, mängi värvidega.
Filmid ja raamatud.
Reisiplaanid.
Käsitöö ja kavandid.
Tänased ettevõtmised ja homsed tegemised.

Ja ikka samas vaimus edasi...

Tegelikult ju kõik nii lihtne, aga aitäh võimalusele ja juhendajale, mõnikord on hea argielust välja tulla ja natukene teistmoodi mõelda.

Kui nüüd ajas tagasi vaadata...
2005. aasta mais alustasin oma Toidutare-blogiga. Tänaseks haihtunud.
2008 juunis tegin esimese postituse sellesse blogisse. Olen jätkanud üsna järjekindlalt.
2012. mais avastasin sõbrantsi toel  FB. Kasutan senini, aga ise olin algul aktiivsem.

2019. augustis siis SB. Päris huvitav väljakutse. Ja nagu hoopis teistmoodi. Muidugi võiks selle asemel õmmelda või heegeldada... no et kui on vajadus anda kätele tööd. Aga käsitöö nõuab pühendumist ja järjekindlust. Visandiraamat on hea, pole hullu, kui tänane teema poolikuks jääb, alati saab edasi minna.
Või poolikuks jättagi.

Ma ei taha rääkida oma poolikutest õmblustöödest...

Parem räägin veel oma SB-st.

Läbi piltide.

Vanast Burdast lõikusin valmisriiete mustreid.

Järgmisel päeval tegin oma mustri.

Kolmandal hakkasin otsima ploomimoosi retsepti, aga leidsin mitu peotäit muid õpetusi.
Valisin välja need, mida kohe teeks.
Kaks uut ja kaks vana õpetust. Vanadel vanust aastakümneid.
Rita kook ja sakuska on korduvalt tehtud ja söödud.

Täna lappasin vanu ajakirju, ja see leitud pilt Taluperenaisest mõjus inspireerivalt.

Järgmisena viin  oma ladinakeele uued sõnad ka SB-sse.

Aga blogi?
Ei ma suuda jätta, ikka kirjutan, kui mõni mõte tuleb, mis niikaua meeles on, kuni arvuti taha potsatan. Tahvliga on jumalast paha kirjutada!
...
8.oktoober
Nüüd siis juba kuu aega möödas, lisan mõned pildid, mis vahepeal visandanud olen.
Tõesti hea tegevus, teraapiline.
Mõnikord on seda väga vaja!

* Juhendaja Eve Mahhov 
...

Kuidas ma kunagi raha kokku hoidsin

...

Kõigepealt tuleb sissejuhatus.

Kui Peipsi-äärselt ringreisilt tagasi tulime, tõime mitu kilo suitsu-rääbist kaasa. Ikka endale ja naabritele ja sugulastele ja külakostiks. 

Sõbrants küsis, et mis maksis. 

Käskisin tal pakkuda.

Tema arvas, et 5 eurot kilogramm.

Mina arvasin, et kui tema numbritega nii mööda pakub, siis pole tal küll mõtet seda igakolmapäevast lotovõitu oodata.

Rituaal teleka ees, sellest saan ma aru, aga võiduvõimalused on nullilähedased.

Hiljem küll selgus, et oma lotopileti numbreid ta ise ei vali, need tulevad pliks-plaks!

Nii et väike lootus siiski jääb.

Minu meelest oli numbrite välja mõtlemine kunagi kõige põnevam tegevus. Sealt edasi muidugi kontrollimine, see ka, aga kui nagunii midagi ei võida, siis nagu väga põnev ei ole.

Ok, ootusärevus tõstab adrenaliini, aga see läheb kiiresti üle.

Nüüd siis raha kokkuhoid.

See oli muidugi ammu, aga ma olen küll terve elu üritanud kokkuhoidlik olla.

Vähemasti üritanud.

Tollest "kampaaniast" on vast 10-15 aastat möödas. 

Misiganes loto see oli, tuli piletile numbrid märkida. 

Valisin siis oma sisetunde järgi sobivad kombinatsioonid kahele piletile, aga kuna ostuvõimalus asukoha kauguse tõttu müügipunktist oli suht olematu, kontrollisin niisama numbreid.

Mis sest, et pileteid ei olnud.

Tõesõna, võitu ka ei tulnud.

Ei oleks tulnud.

Vist isegi mitte pisikest.

Ehk oleks pidanud kauem jälgida, ehk oleks selle ka ära näinud, kui suurtest summadest mul õnnestus ilma jääda, aga tookord jäin igatahes kõvasti plussi.

Kui kõvasti... kes seda enam mäletab.

...

22.08.2019

Juhuslik foto sellest, kuidas ma sibulaid ja küüslauke trepi peal kuivatasin.

...

Lipoptena cervi

...

Oeh, see ladina keel pole sugugi kerge! Aga edeneb-edeneb, kolme päevaga juba üks sõna selge. 

Kui täpsem olla, siis kaks. 

Ribes nigrum on must sõstar.

Nigrum on must ja ribes on sõstar.

Jeee!

Uus sõna tiksub juba kuklas.

Lipoptena cervi.

Või mis ta nüüd tiksub, pigem kiheleb ja kipitab. Saatana põdrakärbsed (saatanad ei kuulu liiginimetuse juurde), üleeile käisin metsas, täna teist päeva ravin haavu. Mõnele ei pidavat nende hammustus midagi tegema, aga mitte mulle. Juustes on kaks ja kaela peal kolm prisket punni.

Ma ei mäleta, kas see on mu elu algusaastatest nii, aga hirmu ja õudust on nad minus küll alati tekitanud. Kui kauges nooruses kaasaga koos metsas seenel käisime, siis mina ainult jooksin.

Põdrakärbeste eest ära.

Kui kuskil hulganisti seeni nägin, kutsusin kaasa korjama, ise kihutasin edasi.

Mul on tunne, et see toimis, ehk need saatana sigitised on aeglasemad kui mina?

Aga katsu sa mustikaid nii korjata! Seeni suutsin ühekaupa ka jooksu pealt kaasa haarata, mida mustikate järelnoppimise juures ei kujuta ette.

Lisaks oli mets täis mingeid pisemat sorti kärbselaadseid. Õnneks mitte verejanulised, aga lihtsalt tüütu, kui kogu see kari ümber sinu tiirutab ja aeg-ajalt vaba koha leiab, kus maanduda.

Rattaga koju sõites otsustasin, et jätan selle ründesalga metsa maha, ja kimasin ikka täiega. Õnneks oli tee allamäge, aga kui hoog rauges, olid nad kõik silmapilk jälle tagasi.
Kahju, et selja taha ei vaadanud, see pidi märkamist vääriv pilv olema, mis mind jälitas.

Just täna hommikul kuulsin raadiost lugu, kus mingi putukate parv tiirutas ümber kirikutorni. Eemalt paistis, justkui torn tossaks, isegi pritsumehed kutsuti kohale.
Et kirik põleb!
Kus? Millal?
Igatahes ammu.

Küll on aga minu kindel veendumus, et putukate arvukus viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud on, saanud tugeva tagasilöögi.
Nad on lihtsalt kuhugi koondunud.
Et siis võimalusel rünnata!

Põdrakärbseid nopin siit-sealt senini. Lennata nad enam ei suuda, sest kui nad on teinud ühe vahemaandumise, siis nad murravad oma tiivad.

Ja siis on nad roomavad putukad!

Foto vähemasti 10 aastat vana.

Tänased sõnad siis.
Lipoptena cervi... põdrakärbes.

Kusjuures...
Cervi on hirv.
Ja kärbes on hoopis volant.
...

Ribes nigrum

...

Mõtlesin, et kui hakkaks mälu värskendamiseks õppima ladina keelt!

Ribes nigrum... vaatan, kauaks meelde jääb.

Tegelikult muidugi polnud mul algselt mingit plaani, lihtsalt tuletasin lapsepõlve meelde. 

Tegin endale mustasõstra lehtedest teed. Vanaema juures maal oli see igaõhtune jook. Käepärane materjal ja maitselt ka ok.

Eile jõin teed, täna hakkasin uurima. Ehk on kasulik ka!

Selgus, et isegi väga kasulik, et polegi tegelikult vahet, mismoodi kasutad, kas marju, lehti, varsi või pungi.

Või siis, pole vahet, mis eesmärgil kasutad, aitab peaaegu iga häda vastu.

Organismi vastupanu tõstmiseks ja viirushaiguste ennetuseks.
Rauavaeguse leevenduseks.
Südame rütmihäirete ja kõrgvererõhktõve puhul.
Kõrge kolesterooli alandamiseks.
Hingamisteede- ja kopsupõletiku ning angiini tugiraviks.
Reuma- ja podagravaevuste korral.
Ainevahetuse ja seedimise korrastamiseks (kõhulahtisus).
Neeru- ja kuseteedepõletiku leevenduseks.
Veresoonte lupjumise ennetuseks.
Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning alahappesusega gastriidi puhul.
Maksatalitluse ergutamiseks (ka maksahaiguste korral).
Soolepõletiku vähendamiseks.
Vereringe parandamiseks ja peavalu leevenduseks.
Kahjulike ainete väljutamiseks organismist.
Vähirakkude arengu pidurdamiseks.
Nahahaiguste raviks (lehekompress, mahla joomine).

Siit lugesin.

Vastunäidustusi lugesin Vikipeediast.
Antibiootikumidega koos tarbides suurendavad musta sõstra marjad (ja eriti lehed) antibiootikumide toimet.
Misiganes see siis tähendab.

No veel, mujalt lugesin, et aeglustab vananemist ja soodustab keskendumisvõimet.
Must sõstar.

Imeline ju!
Eriti lehed ;)... olen juba paar korda värskeid soolakurke teinud.

Rohke tilliga.

Siis tuligi mõte, et teen teed ka.
Lehtedest.

Must sõstar... ribes nigrum.

Kui nüüd meelde jätmisest rääkida.
Eile metsas olles tuli miski mõte.

Killukene möödanikku, tuli kohe tahtmine kirjutada. Isegi pealkirja mõtlesin välja.

Aga ennast tundes, oli üsna kahtlane, et kui ükskord koju jõuan, siis veel mäletan. 

Kuna pealkiri oli olemas, üritasin seda loogiliselt meelde jätta.

Kahesõnaline.

W. 

See siis v ja v algustähed.

Järgmised tähed jätsin ka meelde. Õ ja A.

Ja ongi kõik!

Mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan!

Oleks võinud vähemalt tähtede hulga ja teema ka mälusoppi kirjutada, aga kus sa sellega!

Nüüd on mul VÕ...... VA...... või oli see vastupidi? VA..... VÕ......

Ja kogu lugu.

Kui nüüd päris aus olla, siis teema nagu hakkab tasapisi meenuma.

Tundub, et ladina keele õppimisest on juba natuke kasu!
Mustsõstra lehtedest tee muidugi ka.
Pealkiri?
Mõni mure, mõtlen uue!

Kui vahepeal ei meenu...

....