...
Mitte ainult inimesed.
Ka hooned on ühel hetkel väsinud.
Väsinud... aga püsivad kangekaelselt püsti.
Mis sest, et mitte enam kaua.
...
Mul on hea meel nende pärast. Et keegi pole tulnud ja kiirendanud nende minekut.
Lihtne oleks ju - plats puhtaks. Aga nii kaua, kui nad püsti püsivad, liiguvad nende seinte vahel kunagi elanud koduhinged.
...
Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.
(Bernard Kangro)
...
Teiste väsinud pildid.
...
... Uskumatu, et juba nii kaua. Kohe-kohe saab täis 5 aastat. Mäletan algust (mai 2005) päris hästi. Ja imestan, et olen suutnud nii järjekindel olla. Mitte minulik...
Aastapäevi pole just tähistanud, aga sissekandeid on viie aasta jooksul kogunenud ikka üksjagu. Iga maikuu algus on omamoodi tähtpäev siis. Omamoodi algus. 2006 2007 2008 2009
Igas kuus mõni... või natuke rohkem kui mõni.
465+257 postitust viie aasta jooksul.
Mingil hetkel vahetasin kodukohta. Nüüd juba siinmailgi peaaegu 2 aastat. Valitud peatükke minu elust... olulised pisiasjad... ...
See on üks tõestisündinud lugu, kuigi ise ma seda pealt ei näinud. Et kus ma siis tean? Mehed tegid katust ja vaatasid. Mitte minu mehed ega mitte minu katust. Aga selle rebasega õnnestus mul isiklikult kohtuda. Ja pildile püüda.
... Lugu ise oli nii. Käis aga rebane ketikoera õrritamas. Narritas ja narritas, meelitas koera nurga taha. Koer püha viha täis, ragistab haukuda... jama värk, kett kaugemale ei ulatu. Aga mis tegi rebane? Kadus koera silmapiirilt, tegi ringi ümber hoone... ja läks ning sõi koera toidukausi tühjaks. Mehed istusid katusel ja jälgisid mängu.
Oru talu on üks meie kandi põlistest talukohtadest.
Tegelikult… talu oli. Nüüd on ainult koht.
Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kõik, mis laokil, on vaja ära koristada.
Oru talu koristamisega oli kellelgi väga kiire.
Miks ei või ühed hooned väärikalt vananeda, kokku kukkuda, olla põnevad varemed juurde juhtujatele…
Mina olen Orul käinud vaid paar korda. Vana Turgan Johannese matustel käisin. See oli 1985ndal aastal.
Teine käimine võis olla 1991. aastal.
Siis käisin rääkimas Turgani Olgaga.
Johannes sai Oru peremeheks oma isa surma järel. 1932. aastal tõi ta majja noore perenaise, kes pidi talus olema meele järgi nii ämmale, mehele kui ka mehe õdedele.
90ndate algusaastateks oli noorukesest miniast saanud üle 80 vanake, kes üksi majapidamises toimetas. Maja püsis tol ajal kenasti püsti ning oli koduselt soe ja hubane. Mäletan Olgat pisi-pisikese memmekesena, kelle käed nii värisesid, et ta oma elu viimastel aastatel ei tahtnud inimeste hulgas liikuda. Aga külalise üle rõõmustas ja jutustas oma elust.
Mõned märkmed on mul alles tänase päevani.
See on sellepärast, et ma ei armasta koristada. Või kui ma koristan, siis mulle ei meeli ära visata.
Ühe hävitustöö ma oma päevikute ja kirjavahetustega tegin. Nüüd ei jõua kahetseda.
Olga vanemad olid setud, vana Pallo tuli külla kuskilt Petseri kandist ja ostis Saare talu. See oli 1924. aastal. Tema naine oli juba surnud, 4 tütart ja poeg olid teismelised.
Küla ei võtnud neid omaks, hüüdnimi Setu säilis aastakümneid. 90ndatel surid Setu Mann ja Setu Paul, Turgani Olga õde-venda, kes isakodus kogu oma elu olid elanud ja kus koos vanaks jäänud. Kummalgi polnud peret, päris lõpus jõudsid nad vanadekodusse.
Olga mees Johannes võitles sõjas punaste poolel. Tuli sõjast eluga tagasi. Kui 1949.aastal asutati kolhoos “Ühisel Jõul”, sai Johannes Turgan esimeheks.
Olgal ja Johannesel oli kaks poega. Üks suri lapsena, teine elas hiljem Olga lapsepõlvekodus.
Mõned õpetussõnad on mind elus kummitama jäänud. Nii ka see Olga jutt, et mitu last peab peres olema. Üks isale, üks emale ja üks surmale. Kõlab julmalt? Aga Olga tundis end väga üksikuna ja kahetses väga, et tal rohkem lapsi ei olnud. Ja eks siis sellepärast olid need sõnad tema jaoks nii tähenduslikud. Seda enam, et ka sel ainsamal pojal ei olnud ei kindlat peret ega lapsi.
Ma ei teagi, mis aastal Olga suri. Poeg päris maja, aga hooned olid lagunenud ja nii läks kõik müügiks – talu ja talumaad.
Võtsin end kokku ja tegin ära. Eile tegi sõbrants mulle "tuule alla". Täna oleks ehk kah... kui vaatan telefonilt kolme vastamata kõnet. Aga kuna mul oli pooleli operatsioon "Sitta kah!", jäid kõned vastamata, tuulutamisest rääkimata. Alles hämariku hakul... võtsin end kokku ja tegin ära.
...
...
...
