...
Käisin eile raamatupoes. Tallinnas. Meie kohalikus pealinnas raamatupoodi enam pole.
Ikka juba aastaid.
Selveris ehk on kõige suurem valik, aga seal mul raamatuid sirvida ei meeldi, kas jään kellelegi käruga jalgu või siis liigub mõni teine ostja oma käruga.
Ja jääb mulle jalgu.
Raamatupood on imeline, ostjaid seal eriti pole (ime siis, et kohalik kauplus ära kadus), kärusid ka mitte. Piletit lunastama ei pea, kuigi astusin sisse ainult selleks, et vaadata. Sirvida raamatuid, nautida nende lähedust. Parem kui väljanäitusel või muuseumis.
Võiks ju ka raamatukogus, aga poes meeldib mulle palju rohkem. Ehk sellepärast, et poes ei pea ma valima ega otsustama. Kuklas ei tiksu mõte, et tee nüüd kähku.
Poes ma suhtlen raamatutega.
Raamatukokku peaks minema teadliku inimesena, kodutöö tehtud ja nimekiri kaasas. Kui neil kohe ei ole pakkuda, on võimalik jääda ootenimekirja. Ja kohalik raamatukogu saab naabritelt raamatu laenuks tellida, kui huvi välja näitan.
Aga see pole see pole see. Poes tekib mul raamatuga teistsugune kontakt.
Eile veeretasin näppude vahel kahte raamatut.
Nii palju kui kandilist asja veeretada annab.
Andrus Kivirähk "Mälestused"
Lauri Räpp "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"
Sirvisin ja lugesin.
Ma ei ostnud kumbagi, aga mõttes panin ostunimekirja, lihtsad asjad mulle meeldivad. Mälestused ka.
Täna lugesin luuleraamatule kirjutatud kriitikat, aga see mind ei häiri. Mina olen mina, pole oluline, kas mulle oluline on oluline teiste jaoks.
Aastaid tagasi lugesin palju luulet. Nüüd... mõnikord.
Aga täna kuulasin üht vana saadet Vikerraadios... "Sada Eesti mõtet"
Juhan Liiv.
Ja siis lugesin.
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik!
Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.
Teine Juhan täna veel.
Juhan Viiding. Vähemasti siis on Juhan, kui laulab või näitleb.
Minevikus pigem. Juhan laulis ja näitles.
Kui kirjutas, oli Jüri.
Täna tuli Vikerraadios laul.
ma alles noor, kuid ühest-teisest väsind...
...
ka doomino ei paku mulle lusti
sest ma ei tea kes ründab laua alt
neis kivides näen hauakive musti
mis pandud maha juba jäädavalt
...
Lõpuks loevad need, kes jäävad. Ja jäävad need, kes loevad... mõte raamatust "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar