...
Lihtsalt, astub mees kaameraga mööda linnatänavaid ja filmib.
Absoluutselt mitte salaja.
Seisatab aia taga, keerab kaamera sinu suunas... filmikaamera. Pole mingi suvaline klõps fotokaga, et sa isegi ei saa aru, kas jäid pildile. Sulle on selge, et oled huviorbiidis, proovid tekitada dialoogi, aga operaator on tumm.
Ainult seisab ja filmib.
Hollandlased on leplikud ja hea huumorimeelega inimesed, üksainuke tekitas väikese rüseluse, aga temagi hoiatas enne. Et kui ei lõpeta, siis ma... ja need teised sõnad.
Mõni esitas kaameramehele sümpaatse monoloogi, mõni proovis oma küsimustele vastuseid saada. Mõni kutsus kogunisti tuppa ja pakkus kohvi.
Eks raske ongi otsustada, kuidas võiks.
Saaks.
Peaks.
Umbes nii, et uksekell heliseb, teed ukse lahti... ja ukse taga seisab kaameraga tundmatu, kes sõnagi lausumata sind filmib.
Algul ma vaatasin kerge ebamugavustundega. Aga mulle nii meeldisid need inimesed, keda filmiti. Nende olemus, nende välimus. Nende pered ja kodud.
Hommikul hakkasin koristama. Mõelda vaid, äkki on mul ka ühel hetkel uksekell, avan ukse... ja mees kaameraga astub tuppa.
Päris hirmutav!
Hollandi dokfilm "Inimene ja kaamera" võitis Pärnu filmifestivali suure auhinna.
Jupiteris veel täitsa olemas.
...
4 kommentaari:
jaa, ma vaatasin ka hiljaaegu. esialgul tundus tõesti hirmutav. aga nii põnev oli inimeste reaktsioone jälgida. enamik inimestest pole ikka kaameraga harjunud. naabrivalve ja sotsiaalmeedia täitsa toimisid. ikkagi hirm, mis, kes, miks ja ehk toimub filmimine negatiivses võtmes. Hollandi ühiskond jättis suht positiivse mulje lõppkokkuvõttes just tänu neile kahele perele, kes pikemalt oma kodus filmida lubasid.
ei tea, kuidas Eestis selline eksperiment välja kukuks.
Ükshommik oli mul võhivõõras mees ukse taga (otsis naabrinaist), ma oleks infarkti saanud, kui tal veel kaamera ka peos oleks olnud!
Film on vaatamata (veel)
Kunagi mõtlesin, et teen sellise projekti, kus sõidan mööda vanu lähituttavaid (pidasin just poisse silmas :P ja filmin või pildistan nad üles. tegin nimekirja ja avastasin: 10-st kaks on nii edukad, et ei julge läheneda, üks on parandamatu napsivend, üks on erak ja viis on surnud. Kõige normaalsemaga kohtusime reedel Porkuni bluusil, aga kuidas ma ütlen, et kuule, tahan sind pildile. See pole ju klassikokkutulek, kus ühispilti teha. Arvan, et järgmisel korral läheks ta kiiresti kaugemale. :)))
Aga projekt on huvitav! Natuke nurrumist... ja küll nad nõus on ;)
Postita kommentaar