Eesti matus

 ...

Kui ma paar nädalat tagasi Vargamäel etendust käisin vaatamas, maeti vana Andrest. Suguvõsa tuli kokku, tütar Maret ja tütremees Sass, poeg Indrek oma kolmanda naisega, ja lapselaps, noor Andres koos verivärske abikaasa Leega.

Matustel oli veel naabri Iida oma Karlaga, Andrese ristipoeg Tiit ja siis kunagised kooliõed, kes olid, aga keda ei näidatud.

Kivirähki Andres oli samasugune töökuse sümbol kui Vargamäe Andres. Lõhkus tööd teha, kuniks elu antud. Puid lõhkudes ta ära läkski. 

Igavikuteele.

Tulin koju ja vaatasin kohe teist korda uuesti. Esialgses koosseisus olid Ulfsak, Uuspõld ja Reinumägi. Aga mitte niivõrd näitlejate pärast ma ei vaadanud, lihtsalt tahtsin teksti korra veel kuulata. Et etendus kauem meeles püsiks.

Samas, kui mõelda, et lavastuse salvestus on aastast 2008... siis ma ei jõua ka näitlejaid ära imetleda.

Ester Pajusoo... sündinud 1934. Milline imeline roll läbi ekraani vaadatuna, ja mitte grammigi viletsam Iida ei olnud etenduses Vargamäel!

Kõik need teisedki, kelle kohta võib täna juba öelda: vanema põlvkonna näitlejad. Kui vanus 70+. Nagu polekski 13 aastat vahepeal olnud. Samasuguse naudinguga mängisid.

Kersti Kreismann.

Tõnu Kark.

Aleksander Eelmaa.

Nii head rollid! Noorematest seekord ei räägi.

Etendus Vargamäel oli 8. juulil. See oli eelviimane võimalus näha pea kaks aastakümmet vastu pidanud lavastust. 

8.07.2021

Esietendus siis 8. juunil 2002, viimane 9. juulil 2021. 19 aasta jooksul mängiti 286 etendust, mida külastas ligi 120 000 vaatajat (Draamateatri FB-lehe andmed). Kui tõde tunnistada, siis sealsamas fotosid vaadates saab aru küll, et 13 aastat on siiski ka inimesed vanemaks teinud... aga mina istusin kuskil kõrgemal ja kaugemal, mina nägin mängulusti, kuulsin karmi elutõde ja muhedat huumorit. Naer läbi pisarate? Igatahes puudutas. 

Nii ma siis võin öelda, et ühe õhtu jooksul vaatasin ühte etendust kaks korda... ja selle kahe korra vahele jääb 13 aastat. Kui Maret helistab Sassile ja ütleb: "Sass, kuule Sass, Iida praegu helistas, me peame kohe maale sõitma. Isa on surnud!" Sass siis, Aleksander Eelmaa kehastuses, ei oska öelda muud kui "Oh sa kurat küll, oh sa kurat küll!"

Kolmteist päeva hiljem tuleb mustas raamis uudis. 

Seekord tema, Aleksander Eelmaa.

Tahaks ka öelda: "Oh sa kurat küll..." Aga ei öelnud. Võtsin hoopis arvuti ja vaatasin etendust veel korra. 

Teistmoodi pilguga. Rohkem lahkujatele mõeldes.

...