Mina, kirjanik

...

Mõte näpatud Biankalt  ... lugesin, ja meenus.

Tegelikult oli mu postituse algne pealkiri "Lugu kolmest tolmurullist". 

Üks minu 228-st mustandist.

Aasta siis oli 2016.

Miks mul lugu pooleli jäi? 

Lihtsalt ma olen nii aeglane, ja siis ilmus Kivirähki raamat "Tilda ja tolmuinglid"... no mis tolmurullide lugu ma siin enam kirjutan!

"Mugster oli kolmest tolmurullist see kõige trullakam. Pole ka ime, priske kerega Mugster oli sooja koha leidnud toanurgas, kirjutuslaua all oleva kasti taga. Perenaine, kellel oli alati kiire, torkas küll tolmuimeja toru siia nurka ja sinna nurka, aga Mugster ei pidanud muretsema, tema puutumatus ja privaatsus oli tagatud kui aamen kirikus.

Nii ta seal aeles, aeg-ajalt end küljelt küljele veeretades ja kaalukust kogudes. Halvematel päevadel mõtles ta küll dieetidele, aga niikaua kui kitsasse prakku ära mahutus, polnud probleem teab mis suur. Suur oli ego, millele kogukas kere oli omamoodi kogukust juurde andis.

Migora oli miniatuurne ja tunnistas minimalistlikku elustiili. Tema elas tolmurullile omast lihtsat elu ja oma  olemasolu ega olemust keeruliseks ei mõelnud. Tuli ainult meeles pidada, et kui saabus rünnakrühm tankitaolise tehnikaga "Lux", tuli uttu tõmmata... aga et udu üldjuhul majapidamises ei olnud, siis ajas irvakil põrandaliist ka asja ära. Oli, mille taha tõmbuda ja end olematuna tunnetada.

Tegelikult lebotasid Migora ja Mugster suht lähestikku ja kuigi nende olemus ja maailmavaade olid laias laastus lahknevad, tundisid nad teineteise suhtes tugevat tõmmet.

Kuni silmapiirile ilmus Madukse.

Madukse oli maoaastal skorpioni tähtkujus sündinud relikt. Muumiaks muutunud tolmurull aegadest, kui Niiskelapp tolmurullide suurim vaenlane oli ja torisevast tehnikast ei osatud unistadagi. Niiskelapp oli see, kes tolmurullid maha rullis, kokku rullis, kaasa rullis. Madukse oli ikka lausa kõvaks rullitud, ja seda nii seest kui väljast. Ja ikka juba terve igavik tagasi. Tegelikult oligi ta nagu mingis surmaunes olelenud ja oma aega oodanud. Tõusis kui fööniks tuhast, ajas oma hambutu suu laiali ja üritas salvata. Eks ta kunagi oma mürgihamba hammustades murdiski. See oli aeg, kui murtud süda polnud mitte lemmiklill vanaema lillepeenras, see oli aeg, kui Madukse murdis südameid, aga murdis ka sõna ja mõnikord murdis peadki. Murtud Madukse muutus ohtlikuks endale ja teistele.

Aga siis olid veel Metelin ja Monula.

Nemad ei olnud tolmurullid."

25.11.2016

30.03.2014

...

No siis jäigi lugu pooleli.

Raamatut "Tilda ja tolmuinglid" ma lugenud ei ole... jonni pärast ei loe.

Ja uut kirjanduslikku projekti pole ka ette võtnud.

...