...
Number üks mahtus kümne minuti sisse. Enne turuputkasse sisenemist panin maski ette.
Ma nimelt olen seaduskuulekas. Või vähemasti püüan olla.
Putkas oli soe, prillid läksid uduseks, torkasin nad taskusse.
Ostsin 2 x 5 kg kartuleid, võtsin taskust kindad, võtsin müüja käest kotid, viisin kartulid autosse, nii paarikümne sammu kaugusele.
Siis läksin Rimisse. Panin koti kärusse, sõitsin müügisaali, pistsin käe taskusse, et võtan prillid... no ei ole!
Otsisin taskud läbi, mitu korda otsisin. Mida pole, seda pole.
Mobla on, fotokas on, taskurätt on... prille ei ole.
Otsisin koti läbi, sest mine mind tea. Näiteks mõtlesin, et panen taskusse, aga panin hoopis kotti? Kaks korda vaatasin kõik sahtlid läbi.
No mida pole, seda pole.
Poekraam ostmata, jalutasin auto juurde tagasi. Otsisin kartulikotid läbi, vaatasin pagasnikusse ja auto ümber, jalutasin tuldud teed putkasse, müüjaga koos otsisime. Ja veel otsisime.
Õues müüjatelt küsisin ka. Et ega keegi pole leidnud ja toonud.
Mida pole, seda pole.
Loobusin.
Käisin Rimis.
Selveris.
Espakis.
...
Number kaks mahub ühe minuti sisse.
Ehituspoes ostsin kaanega ämbri. Kui kassas makset sooritasin, kukkus kaas maha ja tükk tuli küljest.
Mis edasi sai? Kommenteerisin, et ise tehtud - hästi tehtud, ja jalutasin, uus punane ämber näpus, auto juurde.
Kohe siis oli tunne, et kaks ei jää kolmandata.
Aga enne hakkas juhtima.
Poolel teel koju, kusjuures, terve aeg tiksus kuklas mõte, et see ei ole võimalik. Ükski asi ei saa nii ära kaduda, et teda mitte kuskil ei ole!
Otsisin veel korra. Koti läbi.
Taskud... Telefon. Mobla. Taskurätt.
Ja siis miski sisetunne ütles. Et äkki prillid jalutasid taskust edasi, mitte tagasi! Ja ennäe, seal nad olidki. Jope allservas, voodri sees.
Siis otsisin veel tükk aega, kus krt see auk taskus on. Et prille kätte saada.
...
Number kolm kukkus kaela kolme sekundi jooksul. Kui kaasa käis tuttava juures asju ajamas.
Nii kui nägin, tuli meelde.
Kiri!
Pidin kohaliku pealinna postiasutuses käima ja kirja posti panema.
Õnneks oli koduteel külapoe juures postkast, kust ka paar korda nädalas kirjad edasi peaks liikuma.
Nii et lõpp hea, kõik hea!
Oleks ma veel märganud selle õnnetu ämbri veel õnnetuma kaane õnnetu tükikese leti alt kaasa korjata, ehk oleks lasknud see end servale tagasi liimida.
Aga on nagu on.
Igatahes olen ma nüüd kõik ausalt ära rääkinud.
...
7 kommentaari:
See on minu arvates imetlusväärne kuidas imepisikesest taskuaugust mahuvad läbi asjad, mis hõdavaevu taskussegi mahuvad. Mul on mantel ja jope. Mõlemal on taskus auk. Erinevates taskutes. Võid kolm korda pakkuda, kas ma suudan meeles pidada kummas taskus just ja kas ma veedan kõige kiirematel hetkedel aega voodri vahelt võtmeid otsides või mitte.
Prillide otsimine väga tuttav tegevus. Varem, kui ma veel koolis tööl käisin, olid mul iga objekti juures ise prillid. Ühtesid ma ei tohtinudki koolikotist välja võtta, sest need võisid ära kaduda või maha unuda. Vanasti oli mul komme, et lükkasin prillid üles juustesse. Ja küll ma siis otsisin!
Väga vahva lugemine!
Ma võin öelda, et minu päev sai igatahes täidetud ;) Kiiret ka kuskile ei olnud, poolel teel, kui prillid käes, ütlesin veel kaasale, et nüüd sõidame Espak'i tagasi, lähen otsin oma punase ämbri jupstüki üles, kleebin kodus külge. Aga tema tegi näo, nagu ei kuulekski ;)
Aga mis tasku auku puutub... Mu imepisike libe mobla samas taskus oli rõõmsasti paigas, aga konksudega kõverad prillid pugesid läbi? Arusaamatu.
Et koti taskus on auk, ma tean, nii et need voodritagused said kaks korda läbi kasutud.
Kodus on mul ka prillidel tööjaotus, ühed on teleka ees, ühed välisukse piirkonnas ja ühed vähem kõlbulisemad sahtlis.
Aga eile otsingute käigus ma igaks juhuks korda kolm katsun ikka otsaesise ka üle...
Oh kui tuttav :) Mitte augud, aga erinevad taskud: ühe dressikaga ujulasse, teise jopega õue kehka tundi, pikk vest koridoris kui olen korrapidaja ja siis veel käekotid ja mantlid.
Viimane kaotamine, ehk unustamine. Käik toidupoodi, ah täna võtan kohe rohkem. Kassa juures rahakott lahti ja mida pole on pangakaart. Muidugi, kaart peenes ridikülis, millega sai Paides lehvitatud. Suurima pahameele tekitas see, et pidin KÕIK kaubad korralikult kohtadele teisaldama.
Vahvalt kirjutad, kujutlusvõime hakkas kohe tööle.
Ümberkorraldused võivad valusasti kätte maksta :)
Aga vähemasti oli poearve olematu ;)
ihii, sõitsin järgmise bussiga tagasi
Ega jah, eluraskustele ei või alla anda!
Postita kommentaar