Inventuur külmkapis

...

Jätkuks eelmisele, aga kõigepealt sissejuhatus.

Täna on viies päev, kui ma poodi ei lähe. Küllap oleks mu suhe ostlemisega veic teistsugune, aga lähim pood on kümne kilomeetri kaugusel. Autoga ma ei sõida... load on, aga oskused roostes, nii et enda ja teiste huvides, parim mitte. 

Kui just häda kuklasse ei hinga.

Bussiga saan küll poodi, viis korda nädalas, kell kolm lähen ja kell neli olen tagasi. Poodlemiseks aega nii umbes 30 minutit.

Meie liinil on kaks imetoredat bussijuhti, vanuses 60+. Kui üks neist peaks haigeks jääma, näiteks grippi, on jama majas.
Samas, koolilapsi ju ka ei ole, ehk riikliku eriolukorra ajal piisaks näiteks kolmest korrast nädalas? Ennetava otsusena.

Elame-näeme... just raadiost kuuldud lause.

Aga kui nüüd külmkappi vaadata, siis jätkuks puuviljadele (mul on veel alles kilo apelsine, paar kilo õunu, mõned pirnid ja kiivid,  üks avokaado) on mulle oluliseks kaubaartikliks piimatooted.

Kontrollisin just, on 2 liitrit keefiri, säilimisaeg veel nädal, ja pakk piima, mis küll kohe hakkab vanaks saama, aga see pole probleem. Kui pikemalt kestab, keedan viimase otsa üles, kohvi peale ja toidu sisse kõlbab küll. Hapukoore unustasin eelmine nädal ostmata, aga pole hullu, on suurem ja väiksem karp kodujuustu.

Ja kaks pakki võid.

Nüüd ma siis ei teagi, kas minna poodi või mitte minna? 

Kas minna bussiga või kaasata kaasa ja siis autoga?

Elukorraldus eriolukorras... lausejupp jälle raadiost.

Bussiga meeldiks mulle rohkem, mul jääb ostuajast minuteid üle, siis on tore käia luikesid pildistamas.

Ja kaine mõistus ei laseks siis rohkem osta, kui koju jaksan kanda  ;)

...