Põgenemine kodust

...

Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 

Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 

Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.

Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?

Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?

Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!

Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.

Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!

Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.

Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.

Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)

 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 

Kes on kännu kuningas? 

Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.

Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!

 

Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.

Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...