Mul ei olnud tarvis isegi mõelda.
See mõte tuli ise.
Igal õhtul, kui voodisse olin maandunud ja end seal mugavasse asendisse paigutanud.
Oh kui mõnus!
Praegu enam mitte.
Nüüd mõnikord mõtlen teadlikult, kui magama heidan.
Et küll teki all on ikka mõnus olla.
Nüüd ärkan hommikul ja mõtlen: oh kui mõnus.
Mõte tuleb iseenesest.
Vahet pole, mis kell näitab. Pool seitse, seitse, pool kaheksa. Mõnikord rohkemgi.
Oh kui mõnus!
Ma ei pea kiirustades elamisega peale hakkama, ma võin lihtsalt olla. Tegemised ootavad, südamerahuga lükkan edasi. Kella üheksani harjutan end uue päevaga.
Ega ma nii kaua maga, kuulan raadiot, loen läbi mõne ootel ajalehe või ajakirja öökapilt, võtan kätte pooleli oleva raamatu.
Panen paika päevaplaani.
No nii natuke, et mis toimuma hakkab ja mida kasulikku võiks ära teha.
Täna alustasin raamaturiiuliga. Mõte tuli pähe ajalehte lugedes, artikkel raamatuseljaluulest.
Polegi ammu tolmu võtnud. Tegeleks sellega... ja otsiks ka ühe luuletuse.
Väga innustav tegevus, tolmuvõtmine peaaegu et ununes. Kuna olen alles algaja, siis luuletus tuli ka selline napivõitu.
Järgmine kord pingutan rohkem ;)
Kõige tähtsam küsimus
Ehe õnn
Jah, palun. Mida iganes!
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar