Minul küll käivad päkapikud

...

Esmaspäeval siis võtsin raamaturiiuli käsile. 

Et koristaks ära.

Tolm ja süsteemitus.

Tõstsin kõik selle kraami põrandale.

Loomulikult leidsin üht koma teist huvitavat.

Kõigepealt "Mandala", Tõnu Õnnepalu.

Panin kõrvale... et täita üht oma uue aasta lubadustest: loen rohkem, eeskätt raamatuid, mis ootel kodus riiulis.

Neid seal ikka jagub, "Mandala" sealhulgas.

Imelistest juhtumistest mu elus puudust ei ole.
Kohe, kui raamatu kõrvale tõstnud, algas Vikerraadios järjejutt.

Katkendeid "Mandalast" luges Indrek Sammul.
Nii lihtalt on.

Raamat riiulis oli aga sattunud valesse aega. Teised seal olid kaugemast minevikust.
Aga ka kõik Eesti autorite teosed.

Panin mõned öökapile.
Lootuses, et loen.

Raamatuseljaluuletus.

Suur isane kala akvaariumis.
Lapseröövija.
Kõnelused.
Tagasi tulevikku.
Raisakullid.
Puud olid,
puud olid hellad velled.

Peaaegu unustasin, et koristamine on pooleli.

Aga mõned panin projekti: taaskasutuskeskus.

Enne sirvisin läbi... ja siis saingi teada, et mul ka käivad päkapikud!

No ma ei tea, kui ammu, aga kahtlustan, 

et see päkapikk käis ikka mitukümmend aastat tagasi juba.

Muudki huvitavat leidsin.

Ämma kiri aastast 1979.

"Septembris algab ju ka kartulivõtt. Kuidas teie võtate, kas masinaga? Minul on vähe võtta, sellepärast ma muret ei tunne, aga eks ma peaks vanadel natuke abiks minema, eks näe. Endal mul selline salasoov, et läheks ka kolhoosi võtma, ei tea kuidas see läbi läheb, ma pole nüüd mitu aastat käinud, vanasti käisin küll. No heake küll - teile siis head rõõmsat pulmapäeva, pange küünlad põlema ja vaadake filmi ka, ma seekord ei tule, olen just 30-dal tööl."

Nojah, meil oli 4. pulma-aastapäev.
Ämm oli 56 saamas.
Vanad olid tema ema ja isa Vigalas, sündinud 1900 ja 1902.

Küll aeg lendab, ämmal mõne päeva pärast 95 täis.

Aga veel leidudest.
Ema kiri (kaart) novembris 1982.
Et võtan küll lapsed hoida, kui juubelile lähete.

Ja Vigala-vanaema kaart samast ajast.
"Mul oleks palve olnud, et teie oleks minu sünnipäevale tulnud, aga tean, et väikese lapsega ei või talvel nii pikka teed ette võtta, parem karta kui kahjatseda."

Ma usun, et me käisime juubelil.
Kuidas muidu mandalat kokku saada.
Kaasapoolne perekonnaring.
Veidi elust ajas tagasi, keskpunktis lapsed.
Nende vanemad.
Vanavanemad.
Vana-vanemad.

Järjejutu kuulasin terve nädala.
Meeldis.

Tuli huvi raamat kohe kätte võtta.
...

Oh kui mõnus!

...

Mul ei olnud tarvis isegi mõelda.

See mõte tuli ise. 

Igal õhtul, kui voodisse olin maandunud ja end seal mugavasse asendisse paigutanud.

Oh kui mõnus!

Praegu enam mitte. 

Nüüd mõnikord mõtlen teadlikult, kui magama heidan. 

Et küll teki all on ikka mõnus olla.

Nüüd ärkan hommikul ja mõtlen: oh kui mõnus. 

Mõte tuleb iseenesest.

Vahet pole, mis kell näitab. Pool seitse, seitse, pool kaheksa. Mõnikord rohkemgi.

Oh kui mõnus!

Ma ei pea kiirustades elamisega peale hakkama, ma võin lihtsalt olla. Tegemised ootavad, südamerahuga lükkan edasi. Kella üheksani harjutan end uue päevaga.

Ega ma nii kaua maga, kuulan raadiot, loen läbi mõne ootel ajalehe või ajakirja öökapilt, võtan kätte pooleli oleva raamatu. 

Panen paika päevaplaani. 

No nii natuke, et mis toimuma hakkab ja mida kasulikku võiks ära teha.

Täna alustasin raamaturiiuliga. Mõte tuli pähe ajalehte lugedes, artikkel raamatuseljaluulest.

Polegi ammu tolmu võtnud. Tegeleks sellega... ja otsiks ka ühe luuletuse. 

Väga innustav tegevus, tolmuvõtmine peaaegu et ununes. Kuna olen alles algaja, siis luuletus tuli ka selline napivõitu. 

Järgmine kord pingutan rohkem ;)

Kõige tähtsam küsimus

Ehe õnn

Jah, palun. Mida iganes!

...