Vanainimese veidrused

...

Kui me kolleegidega arutasime, mis asi see täiskasvanute värviraamat ikka on, läks päris põnevaks mõttevahetuseks. 

Vahetuseks selles mõttes, et mõtted olid täitsa erinevad. 

Ja ega vahetamine väga lihtsalt kulgenud, kõik olid enda mõtteid valmis jagama, võõraid mõtteid omaks võtta tundus vastuvõtmatuna.

Mõni tunnistas need raamatud täiesti mõttetuteks, mõni otsis varjatud mõtet, mõni mõtles hoopis omi mõtteid ja üldisest keskustelust osa ei võtnudki.

Minul tekkis küll huvi, mul üldse meeldivad igasugused mõttetud asjad. Olen neid suutnud enda ümber hulganist koondada.

Asi siis see värviraamat juurde osta.

Nagunii kipub olema, et ikka mõne raamatu ostan. Lehitsen läbi ja mõtlen, kellele võiks edasi kinkida... sest nagu ma juba olen öelnud: kõige rohkem meeldib mulle raamatuid osta. Teisele kohale jääb raamatute kinkimine, ja nende omamine... see nagu väga oluline polegi.

Igatahes asi päädis sellega, et kui miskisse poodi sattusin, siis vaatasin sisse.

Värviraamatusse.

Et kas tahaks värvida.

Ei saaks öelda, et oluliselt ostma oleks kiskunud. Üllatus, üllatus.

Tegelikult on mul värvimisega oma suhe. Mul pole kunagi olnud kannatust suuri pindasid värvipliiatsiga värvida. 

Nii et ilus ka oleks.

Värviraamatud pole olnud mu lemmikud. 

Erinevalt kunagisest naabrinaisest, kes oma lapse värviraamatut värvides sattus nii hoogu, et kaotas ajataju... ja laps, kes tõenäoliselt tundis end kõrvalejäetuna, jalutas lihtsalt minema.

Kuni kolmas naabrinaine ta leidis ja koju talutas.

Õnneks ema polnud kadumist märganudki.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis see viimane lugu tõi kaasa mitu uut laste kadumise lugu... aga see on juba teine teema.

Mina lähen algusesse tagasi.

Või õieti sinna, kus pooleli jäi, et ükski värviraamat ei kõnetatnud ja ostmata jäigi.

Aga värvimishimu oli nii suur, et värvipliiatsid ma ikka ostsin. Ja ühe tintenpeni ka.

Kodus otsisin tüki paberit. 

Ja kuna ma suuri pindasid endiselt värvida ei viitsi, siis joonistasin ühe pisikese kujundi.

Paar-kolm ruutsentimeetrit pindala.

Ja siis värvisin ta ära.

Ja joonistasin järgmise.

Siis värvisin.

Joonistasin.

Värvisin.

Joonistasin.

Mulle tundus, et hakkab meeldima. Joonistamine küll veidi rohkem kui värvimine.

Aga sobisid mõlemad.

Täitsin nendega aega.

Arvuti juures... et hetkeks silmi puhata.

Või kui oli vaja oodata, et mõni oluline lehekülg avaneks. 

Et internet tagasi tuleks ja et saaks tööd jätkata.

Igatahes, kui nüüd algusesse tagasi naaseda, siis täitsa mõnus.

Ma enam ei kiru oma aeglast internetti ja pikemalt kulgevad tööd sujusid peale paariminutilist värvimiseks võetud puhkepausi ka hoopis  hoogsamalt.

Ega need kabukad, keda joonistasin, päris tundmata mulle polnud, unekabukaid ma joonistasin ka, aga riidele ja värvilise niidiga, et siis valminud lappidest üks mõnus linane tekk kokku sobitada.

Tegevus teleka ees. 

Niidijoonised.

Nii et mis puutub värviraamatutesse, mina võin kinnitada: sobib küll vanainimesele, kes arvab, et alati ei pea midagi kasulikku tegema.

Võib lihtsalt joonistada.

Või värvida.

Pilthaaval ja sentimeeter-kaupa.

Vanainimese veider ajaviide.

Rahustab närve ja  maandab pingeid.
Mis sobib noortele ka!

Ja lõpuks olen isegi kasutamisvõimaluse leidnud.
Kui kiiresti oli kingitusele pakendit vaja.

...