Esivanemad

...

...

Olen siia blogisse kirjutanud oma esivanematest nii mõnegi loo.

Oma vanaema emast olen kirjutanud.
Nüüd siis lugu vanaisa isast.

See pole minu lugu, sain Mango käest, kes jälle omakorda oma isa mälestusi üles kirjutas. Mango isa ja minu vanaisa olid vennad.
...

Jaan on minu vanaisa isa.

Vanavanaisa Jaan sündis 1865. aastal Tudulinnas. Jaanil olid vennad Aabel, Karla, Kristof. Jaani isa nimi oli Tiido (1841-1904) ja ema Miina (1844-1913).

1874 kolis Tiido oma perega Tudulinnast ära Mäetaguse valda Vaabo külasse Sepa tallu.
Pojad polnud talust huvitatud, kes kaela kandma hakkas, see talust jalga lasi.

Jaan sai koha Jõhvi mõisa metsavahiks ja elama asus ta Purusse, kus asus ka tema vahtkond. Jaan oli enne isakodust lahkumist naise võtnud, Tagatalu Jakobi tütre Kadri.
Nüüd elas Jaan oma naisega Purus ja pere hakkas kasvama. Esimene tütar Anete suri noorelt ja Jaan olla öeldnud, et Jumal võttis lapse kirikuvõlgade katteks.
1893 sündis Elfriide, 1895 Johannes, 1899 Eduard (Mango isa), 1902 sündis Oskar, 1904 Dedrik-Jakob (minu vanaisa), 1908 tütar Ida ja 1912 poeg Bernhard.

Pere oli suur, vanemad lapsed pandi tööle, kes karja, kes muudele talutöödele. Vana Jaan oli ka jahimees ja üks metsavahi ülesanne oli mõisasakste toidulauda ulukilihaga varustada. Kuna saksad eelistasid linnuliha, jäi suuremate loomade liha sageli metsavahi pere söögilauale.

Hädad ei käi mööda metsapuid, hädad otsivad inimesi. Vana Jaanile tuli kallale haigus, luupõletik, ja jalg tuli amputeerida. Operatsioon tehti Tallinnas Greifenhageni kliinikus. See võis olla 1910. aasta paiku. Metsavahi tööst tuli nüüd loobuga, aga oli veel olemas elukindlustus, mida Jaan hakkas mõisalt nõudma. Et tegemist ei olnud tööõnnetusega, keeldus mõisnik seda välja maksmast. Jaan andis asja kohtusse ja võttis ka advokaadi.
Jaan Poska oli see, kes seaduse tundjana pidi abiks olema.

Esimene kord läks asi tühja, aga advokaat soovitas edasi kaevata. See oli tegelikult vanamehe lollitamine, sest ka teisel korral oli lugu sama. Jaan loobus edasisest nõudmisest, iga kohtuistung läks talle maksma 25 rubla, aga see oli tol ajal lehma hind.

Siis kolis vanaisa Jaan Iisakusse, tema äi, Tagatalu Jakob, aitas ta seal otsa peale. Äia, aga küllap ka vendade abiga sai ehitatud 2korruseline maja otse peatänava äärde. Jaan õppis uue ameti ja hakkas kingsepana tööle. Oma kolmele vanemale pojale õpetas ta ka ameti selgeks.

Jaani naise Kadri vend Danel oli saanud gümnaasiumi hariduse ja õppinud telegrafistiks. Algul töötas Jõhvi raudteejaamas, kuid siirdus siis Venemaale. Sedamööda, kuidas raudtee ehitus Venemaal ida poole nihkus, läks Danel kaasa kuni Irkutskini. Daneliga kaasas oli tema naine Alma, neiuna Vähi.
Irkutski lähistel hakkas Danel pidama loomi, et siis linna turule piima viia. Loomi oli palju, nii 100 ringis, lisaks oli tal veel saeveski, kus lõigati laudu.

Danel kirjutas oma vend Hiiobile ja õemees Jaanile, et nad ka Euroopast sõjajalust ära tuleks. Hiobile see ei sobinud, kuhu sa talu jätad, kuid Jaan otsustas sõita. Jõhvi jaamast üüriti kaubavagun, laaditi peale tööriistad, nende hulgas ka kingsepa õmblusmasin, võeti kaasa toidukraam, ja läkski lahti sõit vabatahtlikena Siberisse. Lapsed võeti kaasa, välja arvatud vanem poeg Johannes, kes oli sõjaväes.

Pärast paarinädalast loksumist raudteel jõutigi Irkutskisse, kus onu Danel nad lahkesti vastu võttis ja aitas neil sisse elada. Jaan hakkas tegema jalatseid, et sellega perele elatist teenida. Jõudumööda aidati onu Danelit tema ettevõtmistes. Juba lehmade lüpsmine oli suur töö, seal sai õde Elfriide kaasa lüüa.
...

20ndate aastate algul sõideti tagasi koju, vanem tütar jäi maha, sest tema oli endale venelasest mehe leidnud ja temaga abiellunud, maha jäi ka poeg Eduard, kes oli valgete poolt sõjaväkke värvatud.

Vanaisa päevik Siberi ajast.

Jaani pere jõudis tagasi Eestisse ja Iisakus avati jälle kingsepa töökoda.
...
Lisan ennast fotojahti, sest mõlemad fotod olen algmaterjali pealt ise maha pildistanud...
...