...
See, mis enne päeva oli, sellel polnud vigagi.
Öine uni oli kuidagi pinnapealne, tänu sellele oli öö nauditavalt pikk, pidevalt tundsin tunnet, et küll on hea magada. Tavaliselt ma lihtsalt magan.
Ja ärkasin juba tunnikese enne äratuskella.
Edasi hakkas juba viletsamini minema.
Kui ma pimedas kuuris riita üles ei leidnud ja peaaegu et redelipulgad sületäie pliidipuude pähe kööki pidin tooma.
Ja siis mingist piirdeplangust üle astudes sammu pikkust ei osanud arvestada (või siis plangu kõrgust… kesse enam teab) ja kintsupidi terava lauaserva peale kõõluma jäin. Millest nüüdseks jälk sinikas on kujunenud.
Tööl polnud paremat midagi. Materjal ei allunud töötlemisele. Esimesed kunded olid juba hommikul erksad ja itsitasid mõnuga iga mu tõsise väite üle. Muidugi, eks teema oli ju ka vastav. Sallivusest rääkisime.
Vahepeal hakkas juba nagu sujuma, aga siis pööras päris ära.
Tige olen enda peale, et end kehtestada ei suutnud. Kui ikka kohale tahad jõuda, siis kohe kappama, ohjad pingule ja piits pihku.
Koosolek päeva lõpus kinnitas mu mõttetust… 75 protsenti auditooriumist jäi tulemata.
No ja kodus jälle… kui supikondid pliidile keema panin, lülitasin pliidil vale plaadi sisse. Mistõttu kees vale pott, kees räigelt üle ja nüüd mu köök lehkab ja ma ei taha sinna nõusid pesema minna.
Kohvivee panin ka kannuga keema, aga vesi jäi sisse panemata. Kann kees veidi pehmemaks, aga küll ta seal külmas köögis jälle hangub.
Nutaks, hakkab ehk kergem… aga siis on hommikul silmad paistes.
Parem siis juba homme õhtul… vastu laupäeva.
...
Öine uni oli kuidagi pinnapealne, tänu sellele oli öö nauditavalt pikk, pidevalt tundsin tunnet, et küll on hea magada. Tavaliselt ma lihtsalt magan.
Ja ärkasin juba tunnikese enne äratuskella.
Edasi hakkas juba viletsamini minema.
Kui ma pimedas kuuris riita üles ei leidnud ja peaaegu et redelipulgad sületäie pliidipuude pähe kööki pidin tooma.
Ja siis mingist piirdeplangust üle astudes sammu pikkust ei osanud arvestada (või siis plangu kõrgust… kesse enam teab) ja kintsupidi terava lauaserva peale kõõluma jäin. Millest nüüdseks jälk sinikas on kujunenud.
Tööl polnud paremat midagi. Materjal ei allunud töötlemisele. Esimesed kunded olid juba hommikul erksad ja itsitasid mõnuga iga mu tõsise väite üle. Muidugi, eks teema oli ju ka vastav. Sallivusest rääkisime.
Vahepeal hakkas juba nagu sujuma, aga siis pööras päris ära.
Tige olen enda peale, et end kehtestada ei suutnud. Kui ikka kohale tahad jõuda, siis kohe kappama, ohjad pingule ja piits pihku.
Koosolek päeva lõpus kinnitas mu mõttetust… 75 protsenti auditooriumist jäi tulemata.
No ja kodus jälle… kui supikondid pliidile keema panin, lülitasin pliidil vale plaadi sisse. Mistõttu kees vale pott, kees räigelt üle ja nüüd mu köök lehkab ja ma ei taha sinna nõusid pesema minna.
Kohvivee panin ka kannuga keema, aga vesi jäi sisse panemata. Kann kees veidi pehmemaks, aga küll ta seal külmas köögis jälle hangub.
Nutaks, hakkab ehk kergem… aga siis on hommikul silmad paistes.
Parem siis juba homme õhtul… vastu laupäeva.
2 kommentaari:
Minu must auk oli esmaspäeval. Mitte keegi polnud minuga rahul ja seda väljendati halastamatult otsekoheselt. Masendus oleks edasigi kestnud, aga siis lugesin, et...
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=312375
Milline kergendus! Ei midagi isiklikku! :D :D :D
Kindlasti on ka Sinu üleelamiste taga mingi kuuseis, magnettorm, veesoon vms, mis homseks üle on läinud. nahk paraneb, teekannu saad sünnipäevaks alati lasta uue kinkida ja kes teab, milleks see ülejäänu lõpuks hea oli :)
Kalender ütleb, et täna on kaduneljapäev... eks see miskit kadu tähendab :(
Aga teekann jahtus maha ja keedab jälle :)
Postita kommentaar