Pühapäev, 11. jaanuar 2009

Kurvad lõpud

......
3000 Briti lapsevanemat oma lastele traditsioonilisi muinasjutte ei räägi/ei loe.
Et liiga õudsed.
Kui mu omad lapsed muinasjutuealised olid, siis mina rääkisin neile küll: Punamütsikesest ja hundist, seitsmest kitsetallest ja kolmest põrsakesest. Siis see mulle õõvastav ei tundunud.
Kuri hunt lõigati lõhki.
Topiti kive täis.
Kukkus kaevu ja uppus.
Vahepeal sõi veel ära vanaema ja 7 kitsetalle.
Põrsastega oli veel eri lugu. Hiljuti kuulsin raadiost katkendit EW-aegsest variandist. Et hunt sõi kaks laiska põrsakest ära… ja sinna kõhtu nad jäidki. Ainult tark ja virk põrsake elas kenasti kuni surmani. Vahepeal sõi veel selle kurja hundi ära, kes korstna kaudu sisse tungis ja keevasse vette kukkus.
Eluline lahendus… siga ju omnivoor.
Nõuka-aegne variant on hoopis leebem. Vennad põrsad elavad rõõmsasti edasi, kui nad just surnud ei ole. Ja kuri hunt sai teenitud karistuse, ära teda igatahes ei söödud.
...
Pisi-piiga ei tahtnud magama jääda. Nii ma siis rääkisin ja laulsin, laulsin ja rääkisin. Kuni jõudsin Punamütsikeseni. Et tal oli punane mütsike ja haige vanaema.
Aga siis oli äkki PLÕKS… sest kuidas ma räägin, et siis sõi hunt vanaema ära.
No ei rääkinud.
Mida ma just rääkisin, kes seda täpselt mäletab. Igatahes keegi kedagi ära ei söönud, kedagi lõhki ei lõigatud ja keegi kaevu ei uppunud. Ja kõik olid lõpuks väga rõõmsad ja rahulikud.
Tibu ka, tema jäi ilma igasuguste hirmutamisteta magama.
...
Mina oma lapsepõlves kuulsin kindlasti neid nõuka-aegseid variante. Kuidas muidu ma neid praegugi nii hästi mäletaks. Ju olid tolle aja lapsed tugevamate närvidega. Ma ei mäleta, et ma söödud vanaema või uppunud hunti taga oleks nutnud. Lõpp oli ju õnnelik.
Aga ma nutsin siis kui ema laulis mulle laulu kahest väiksest laululinnust. See laul oli raudselt pärit Eesti Wabariigi ajast, miks nad muidu lõpuks ära surid. Ei mingit helget tulevikku.
Nad leinakeeli laulsid ja surid muresse…
Kaks väikest laululindu
jäid ööseks kaasiku
Ja pesa teha võtsid
nõuks üsna hommikul.
Sai valmis kena pesa,
nii pehme pesake.
Ja pesas neli muna,
lind varjuks nendele.
… vahepealset ei mäleta :(
Siis tuli kuri kaaren,
kes ise must kui öö.
Sõi ära neli muna
ja lõhkus pesa ka.
Siis väiksed laululinnud
jäid üsna üksinda.
Nad leinakeeli laulsid
ja surid muresse.
Tean, et kuulasin ja nutsin… ja igal õhtul nõudsin veel.
Ema laulis… enamasti siiski teisi laule.
Aga need surnud laululinnukesed, neid ma mäletan. Ja seda tunnet.
Võib olla peaks lastele ikka mõnikord kurva lõpuga lugusid ka rääkima. Sest mis teha, ka päriselus on mõnele linnule või loomale… või inimesele… saatuse poolt kurb lõpp määratud.
...
foto A ja O varasalvest

5 kommentaari:

helle ütles ...

Ma tean ka seda laulu, mulle luges seda tädi, isa õde ( ta hoidis meid väiksena). Ta luges seda veel mu tütrelegi. Kahjuks ei tea autorit ja samuti vahepaelseid salme. Aga kurbtustunne, mis sellest tekkis, on meeles.

Kaamos ütles ...

Jaan Bergmann on selle kurva värsi kirjutanud, viidatud lehel on ka puuduvad salmid. See on lausa tsaariaegne looming.

Aga minu meelest ei saa kellestki täiuslikku isiksust, kui kurb pole oldud.
Selleks ongi nii muinasjutud kui need kurvad laulud.
Noh, kas just õhtujutuks enne und, aga ikkagi..

tegelinski ütles ...

See on küll tore leid... aitäh leidjale :)
Kuigi sõnad veic teised, kui mulle lauldi, aga eks see suust suhu käis ja ehk üht-teist mäletan ma omamoodi ka. Aga mõned tuttavad ununenud riimid tulid kohe meelde. Nüüd lapin kokku terviku ema lauldud laulust.

tegelinski ütles ...

Leidsin, et sellest laulust on tehtud ka ühe pere traagilise saatuse kajastus.
http://kultuur.elu.ee/ke475_kruuse.htm
...
Ta ajas linnud ära
ja lõhkus pesa ka
ning pojad kodutuna
jäid metsa ekslema...

Kaamos ütles ...

Aaa, see on see "kolme muna" pesa laul.

Üks Räpina tädi lõpetas sama laulu (natuke rahvaluulelikult modifitseeritud, muidugi) niimoodi: "Nii pole üksi lugu me linnuriigi raal
Vaid väikse rahva keskel on toorust igal aal."
Hilda (? võibolla eksin) Varunova oli ta nimi.