Teie poeg näpib poiste pepusid

...

Üks ema rääkis oma 1. klassis õppivast pojast.

Poisi nime jätan nimetamata.

Ei ole minu välja mõeldud lause.
Märkus.

Suvaline pedagoog kirjutas. 

Kui kirjutas märkuse, siis oli probleem.

Mitte otseselt pedagoogi probleem, pigem selle lapse probleem, keda kiusatakse.

Ilmselt tundis pedagoog vajadust ka kiusaja vanemaid informeerida.

Vanematel oli lõbus.

Loomulikult, tema last ju ei kiusata.

Aga siis läks lugu juba imelikuks.

Isa arvas, et laps võiks tüdrukuid ka näppida.

Tüdrukute pepusid.

Ma olen kindel, et lapsevanema "lahe" nali jõudis ka kooli.

Ehk mitte pedagoogini, aga kindlasti teiste poisteni.

Sest isa, kes nii head nalja teeb, ei jätnud seda kindlasti korduvalt rääkimata.

Või siis ema.

Ehk mitte otse pojale, aga oma sõpradele. Poja kõrval, kõrvad kikkis, lapsevanema heakskiitu kuulates ja omaks võttes. 

Nüüd nad siis näpivad. 

Pepusid.

Poiste pepusid, mõned julgemad ka tüdrukute omasid.

Poiss ja tema sõbrad, sest igal ägedal kutil on ju kaasa naerjaid ja tegudele ässitajaid.

Isegi kui nad ise kiusajad ei ole.

Peaasi, et neid ei kiusataks.

Ja siis need teised.

Tüdrukud, keda kiusatakse..

Poisid, keda kiusatakse.

Ja kes ometi igal hommikul peavad kooli tulema.

Mitte et ma nalja ei mõistaks.

Igal naljal oma koht, ja ma ei tiku meeste seltskonda, kes lolli nalja teevad.

Napsulistena näpistama või kallistama kipuvad.

Miks ma peaks, minu valida.

Lapse valida ei ole.

Kas minna kooli  või mitte minna.

Ja siis see alatoon.

Pigem näppigu tüdrukute pepusid.

Kus on "Naised köögis"... hea teema uue laulu kirjutamiseks.

Nemad laulsid ka lastest.
Ja emadest. Ja isadest.

See minu kõrva ei riiva.

Laul.

Pepust näpistamine pole naljakas.

Päris kindlasti pole see naljaks ka õpetaja jaoks, kes märkuse kirjutas.

Kui rääkida ahistamisest või füüsilisest vägivallast, siis kuskilt saab see alguse.

Kes on see, kes vastutab, et poisist kasvab mees, mitte mingi nõmedik, kes pepust näpistamisega populaarsust kogub.

Kes peab last kasvatama? 

Kool? 

Kui ema otse eetris imetleb oma andekat last ja vaimukat meest... 

Kust ma kuulsin?

Täna hommikul.

"Hommik Anuga"...

...

Täna pidavat kevad olema

...

Terve päev kahtlesin.

Kas ikka on.

Kevad.

Päris õhtul võtsin end kokku ja läksin vaatama. 

Õue.

Kas ikka on.

Lumeservast leidsin lilled.

Postkastide juures olid märgid maas.

Kuskil midagi sulab.

Metsaservas ka.

Puud pigem vesised.

Lõpuks oli varbad märjad ja näpud külmetasid.

Tuleb tõde tunnistada: mingid märgid kevadest on täitsa olemas.

...

Fotojaht: kolm

...

Vaatasin viimase aja pildid üle.

Ei ühtegi kolme!

Või siiski... 3 x 3 sobib ka.

Kolm ruudus.

Aknaruudus.

Vesisevõitu pilt autopesulas.

Sobib hästi tänase tatise ilma tunnustamiseks... kuigi jah, foto varasemast ajast.

14. veebruaril... ja õues ei olnud vesine.
Hoopis päike ja sinine taevas.

Mitte nagu täna.

Täna on mõttetu päev: tuuline, lörtsine ja hall.
...

Ilmselgelt käin ma liiga tihti poes

...

Pühapäeval, 23ndal. 

Kuidagi on nii kujunenud, et pühapäev on külmkapi-päev.

Vaatan üle, mis alles ja mis puudu, mis tegemist ootab ja mis veel kaua säilib.

Ilmselgelt sai eelmisel nädalal liiga palju poes käidud, igasugused leiud tänase kraamimisega.

Kaks suvikõrvitsat.

Paprika.

Porgandid juba varasemast ajast.

Tomatid ka sellise näoga, et kaua peab veel ootama.

Karp seeni.

Karp tükeldatud sealiha nimega strooganov.

Poolik pakk keedetud peeti.

Kilo hapukapsast.

Õhtuks oli töö käigus igast asjast mingi asi saanud. 

Või mingi asja koostisosa.

Tükeldasin, hakkisin, kuumutasin, pruunistasin, praadisin, keetsin, hautasin, segasin, panin ahjupotiga hauduma.

Jagus priskelt tänaseni... ja midagi veel edasigi.

Mulgikapsast näiteks.

Neljapäeval, 27ndal... täna käisin taas suures poes.

Päris kindlasti on pühapäeval sama seis ning jälle hakkan hädaga jääke kasutuskõlbulikuks asjatama.

Suvikõrvitsat näiteks.

Ilmselt peab ühe säästunädala tegema.

Et poest ainult heeringas, leib ja piim. 

Kartul ja sibul... kui need juhtumisi otsa saavad.

Suurde poodi ei lähe.

Muidu kogu aeg ainult päästa ja päästa.
Vahelduseks säästaks.

....

Liiga kaua koos

...

Helistasin pojale.

Ega ma väga tihti ei helista. Iga nädal kindlasti mitte, mõnikord vahetame fb-s lauseid, mõnikord helistab poja mulle.

Paps just helistas ka. 

Ütles poja.

Paps siis teises toas.

Ega ta ka väga tihti ei helista. Iga nädal kindlasti mitte.

Ja mõnikord helistab poja talle.

Nüüd siis peaaegu üheaegselt.

Miks ma ei imesta, olen märganud, et isegi vetsu mineku kiire-kiire kipub korraga olema.

Ilmselgelt liiga kaua koos elatud.

Üle 40 aasta.

Paps ütles, et sa ei räägi temaga.

Nojah, kas ta põhjuse ka ütles?

Ei olevat öelnud.

 

Ma lihtsalt olen vihane, sest ta ei räägi minuga.

Tuli koju, mina küsin, kaugel käisid.

"Kaugel," vastas tema.

Temaga ei saa ju rääkida!

...

Kaks minutit

...
7.42

Riided seljas, saapad jalas.

Veel kaks minutit, siis on õige aeg uksest välja minna.

Veel jõuab.
Puutoomise sodi veranda põrandalt kokku noppida, jalanõud ritta sättida.

Minek.
...

7.48

Kohe tuleb buss.

Kaks minutit on aega.

Jesper, nii laheda mustriga jää loigul!

Fotokas ruttu taskust välja.

Klõps ja valmis.

Juba ta tulebki.

Buss.

Meil on parim bussijuht.
Ja väga täpne.

Pilt on tehtud 13. aprillil

Ju jõudsin ka siis kaks minutit varem peatusesse.

Enamasti jõuame bussiga üheaegselt.
...

Eesti vanad asjad... sõrmkübar

...

Unarusse jäänud teema, mingil ajal tegin isegi pildid ära... nii palju, kui kätte sattus.

Sõrmkübaraid.

Nendega on selline lugu, et küll võttis aega, enne kui kasutama harjusin. Olin juba tükk vana inimest. See oli periood, kus palju õmblesin, näpp hakkas narmendama, hädaga õppisin selgeks.

Nüüd kasutan meelsasti, isegi siis, kui paar pistet teha vaja.

Kui ikka kübar käepärast on.

Teada on ütlemine: sõrmkübaratäis.

Vanarahvas ütleb: toomapäeval (21.dets) peab sõrmkübaratäis soola ja kolm suutäit leiba ära sööma.

Seda soola tundub kuidagi liiga palju olevat... nagu sõrmkübaratäis peenemat napsu liiga vähe.

Sõrmkübaratäis energiat, igatsust või härdust mingil ajahetkel võib olla just see paras kogus.

Sõrmkübaratäis kangemat kraami... see on kuidas on, meeste sõrmkübar pidavat ilma põhjata olema.

Nagu vanaema oma.

Minu sõrmkübaratest kõige vanem, ehk kuskil 80 aastat.

Valge plastmassist sõrmkübar on hea reisikaaslane, sobib korgiks topsile, kus nõelad sees. 

Ülejäänud on nõuka-ajal ostetud töövahendid, neid ma tavaliselt kasutangi.

Selline see lugu vanadest asjadest.

Sõrmkübaralugu.

Mõtlesin, et kasutan raamatus "101 Eesti vana asja" olevat tarkust, aga tuli muidu jutt.

...