Fotojaht: vaade

...
Vaade jõele

august 2013

 

 ...

september 2013 

...

detsember 2013

 ...

märts 2014

...

9. aprill 2014

Fotojaht

...

Pühapäevahommik raamatuga

...

Kolmas põhjus olla õnnelik.

Aga võib-olla tõesti, et pigem tänulik...

See on tõesti mõnus. 

Ärgata hommikul kell 7 (alles kell 7!) ja lugeda voodis 2 tundi raamatut.

Raamat, tõsi küll, kõlbab nimekirja "kohustuslik kirjandus", aga see ei muuda ei raamatut ega pühapäevahommikut viletsamaks. Seda enam, et kohustuse olen täiesti vabatahtlikult enda kanda võtnud. 

Aimar Ventsel

"Minu Jakuutia"

...

Kui ma hommiku sain pühendada lugemisele, siis ülejäänud päev tuli jagada tööde ja lugemise vahel.

Kerge see just pole, aga raamat hakkab tasapisi lõpule lähenema.

Hapukapsasupp on valmis.

Puud tassitud ja majapidamine soojaks köetud.

Muud nipet-näpet ka.

Nii et võin end jälle selili visata ja tunnikese lugeda.

Vahepeal uurisin autori tausta.

Siit ja siit ja siit.

Tuleb tõdeda, et palju on huvitavaid inimesi meie ümber.

Raamat on ka huvitav. Tegelikult läksin otsima vihjeid elulaadile tundras, aga suurem rõhk oli siiski linnaelu kajastamisele.

Nagu raamatu teine pealkiri vihjabki:

"Disko ja tundra vahel"

...

Ja läbi ta ongi.

Hea raamat. 

Kõike oli sisse kirjutatud.

Ürgset loodust.

Loodusrahvast.

Muusikat.

Elu-olu.

Linnaelu.

Huvitavaid inimesi.

Väljajuhatuses ütleb autor:

"... just Siberis õppisin hindama inimest kui sellist. Õppisin mõistma, et kõige olulisemad siin maailmas on ligimesed ja sõprus ning alles siis tulevad kõik muud hüved. Lisaks õppisin ma ära, et vingumisega ei parane ükski olukord. Üldse õpetab Siber teatud mõttes fatalismi - on asju, mis juhtuvad, ja iga pisiasja peale pole mõtet närvi minna. Isegi pidevalt edasilükkuvad lennud õpetasid mulle midagi - ootamist. Selle asemel, et närviliselt edasi-tagasi tammuda, kerin ennast nüüd tavaliselt kuhugi nurka ja katsun tukkuda või lugeda. 

Üldse sain ma selgeks, et elu tuleb võtta sellisena, nagu see on."

...

Lugu unenägudest

...

Nagu juba jutuks oli, mul on nüüd oma projekt.

100 põhjust olla õnnelik.

Magus uni tuli hommikul esimese asjana meelde. 

Sellega seoses meenus mulle ka mu unenägu, mille eile hommikul kell 5 käeulatuses olevale paberile üles kribasin. 

Siit tulebki teine põhjus... igasugused unenäod.

Üldjuhul ma und ei näe.

Kui isegi näen, siis ei mäleta... ja mida ei mäleta, seda pole olnud.

Aga kui ma näen und, siis on päris raske uskuda, et see on unenägu. See on nagu osake mu igapäevaelust. 

 

Nii et ühest küljest olen ma õnnelik, et ma saan öösiti rahulikult magada, ei pea unenägudes oma päevapikkust venitama.

Teisest küljest, kui ikka mõni unenägu antakse, siis seda kaifin täiega.

Ega ma eile oma unisena kribatud unenägu hommikul enam täielikult paberilehelt maha lugeda ei suutnud, aga põhiline on olemas.

Via (kauaaegne hea tuttav) oli koristaja Olari Thaali (täiesti võõras ekspoliitik) majas.

Kutsus mind appi.

Koristama.

Seal oli parasjagu üks töö pooleli, võrevoodist tehti tugitooli.

Via rääkis, et need on OT kompleksid lapsepõlvest, sest temal polevat kunagi võrevoodit olnud.

Tugitool nägi tõesti vinge välja.

Taaskasutus. 

WC oli seal ka nostalgiat tekitav, kemps nagu vanasti bussijaamades.

Auk keset põrandat.

Rahakoti käskis Via ära peita, suur oht, et kaob ära.

Nad ise pidid raha keldris hoidma.

Turvalisuse mõttes.

Voodi oli OT-l igavene lahmakas.

Ja kõrge, vähemasti 10 tekki üksteise otsas.

Ma veel küsisin, et kas viime välja ja klopime ära.

Aga üldiselt oli mul kiire, sest laps magas kodus, pidin minema talle süüa tegema.

Sellised väikesed rõõmud seoses magamisega.
Unenägudega ööd ja unenägudeta ööd.
...

Magus magamine

...

Mina küll ei suuda 100 päeva järjest õnnelik olla.

Ma vist ei suuda isegi 100 päeva järjest iga päev ühte õnnelikku hetke märgata.

Ma teen parem oma projekti.

100 põhjust olla õnnelik.
Ehk lihtsamalt öeldes:
See mulle meeldib!

Esimene põhjus... magus magamine. 

Vana voodi viimane päev

Uue voodi esimene päev

Pärast seda, kui voodi sai 90 kraadi uue suuna, on mu magamine õhtusemasse aega nihkunud. Eile näiteks läksin juba kell 10 magama ja nautisin und 9 tundi järjest.

Paar korda ärkasin öösel üles, lühikest ärkvelolekuaega kasutasin, et mõelda: küll on magamine mõnus.

Nüüd on mul uus lai voodi, see võimaldab tõsta ka viletsamate ööde kvaliteeti.

Huvitegevust käepärasemaks muuta.

Tagaserva ära kasutada.

Pooleliolev raamat.

Paar uuemat ajakirja.

Värsked ajalehed. 

Mobla ja ussimäng.

Viletsamatel öödel olen ma täiesti võimeline  paar öist unetut tundi sisukalt mööda saatma.

Magusale magamisele aitab soodsalt kaasa, kui põrandalamp soojust ja valgust jagab. Palju parem on unenägusid vaadata, igaks juhuks hoian lampi siiski natuke kaugemal, juhuks kui pirn peaks äkki pauguga läbi põlema. 

Mida on juhtunud.

Ja need uued lambipirnid on nagunii kuidagi jahedad.

Ega ma unetuse üle üldiselt kurta ei saa, autosõit (õnneks ei pea ma roolis olema) annab alati võimaluse pisut lühemaks või pikemaks uinakuks, mingi probleem pole ka juuksuri juukseid-hellitava tegevuse juures tukkuda, aga suurim saavutus oli muidugi see, kui kunagi hambaarsti toolis tukastasin. 

Loodan, et hambaarst ei märganud, vaevalt et ma suu pärani norsanud oleks.

Nii et magus magamine on väga oluline.

Ja ma ikka täiega kaifin seda.

...

Netist leidsin ka Une astroloogia
Tekst on kohati segane, aga seda lihtsam on välja noppida just nii, nagu mulle sobib.


Nojah, siin ka juttu kalade unest.
Kalad on väga rahutu unega ja ajavad alati voodipesu sassi ning pahupidi. Vahepeal nad isegi norskavad kuigi nad ei tunnistaks seda elades.

Nagu öeldud: eladeski ei tunnista.

Isegi ei usu mitte, mida siis veel tunnistada.

Teisest küljest, mis puutub sassis voodisse... ainult sassis voodis saabki mõnusasti magada...

Ja mis puutub unenägudesse... see on juba uus teema.

...

Fotojaht: ring

...

Aprill tegi aprillinalja, raputas lund ja keerutas tuisku.

Ma ei jätnud juhust kasutamata.

Jalutasin pisut õues ringi.

...

Fotojaht

...

Keelekiiksud

...

...

Mul on igasugused kiiksud.

Tore on neid avastada, iseendaga tuttavamaks saada. 

Mõni kiiks on päris sümpaatne.

Ühtäkki avastasin keelekiiksu. Loodan, et see on ajutine.

Paar kuud veel, siis lõpeb mu asendaja-karjäär.

Kõigepealt pean ma muidugi ütlema, et ega ma ise ka teab mis õige keelekasutaja ei ole.

Väga hästi mäletan, kui tehti märkus: mitte õieti, vaid õigesti. Eks ma ikka teadsin, keel lihtsalt libastus. Ju oli harjunud õieti ütlemisega.

Aga kui kuulasin täna raadiost intervjuud ühe olulise seltskonnategelasega, jäi kõrvu küll.

Võib-olla on see Lõuna-Eesti murre, murdekeeled on minu jaoks suhteliselt tundmatud.

Häirivalt kõlasid

tehtakse

siuke

ükstakõik

Ja kas last ikka peab tutistama ja kõrvast sikutama... või kui peab, siis kas on õige sellest kui loomulikust kasvatusviisist rääkimine? 

See ei haaku ka selle intervjuus väljendatud kasvatusliku suunaga: käitu teisega nii nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.

Uuem versioon on tegelikult hoopis: käitu teisega nii nagu temale sobib ja meeldib, sest alati ei pruugi teisele meeldida see, kuidas sina tahad ja mis sulle meeldib.

...

Foto arvutist pildistatud. Teemaga peaks haakuma, ikkagi keelekiiks. 

Sedapuhku segane sisu. 

Kui Tartu lennujaamast saab maailma, siis miks seagripp ainult Võrru jõudis?

Lõuna-Eesti lõbusad sõnad, lõigud ja laused.

...

Oskus tulla, oskus olla... vajadusel taandudagi

... 
Nüüd siis mure, et mõni laul on liiga murelik. 

Et laulupidu on pidu ja muretsemiseks pole põhjust.

Miks mul on tunne, et paljud siiski muretsevad.

Muretsevad, sest ajalugu hingab kuklasse.

Koputab õlale, tuletab end meelde.

Tegelikult on taanduminegi strateegia.

"Meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis."

 Need tikud on aastast 1965.

ENSV kajastub seal rahvusliku ja rõõmsameelsena. 

Ja sini-must-valget on värvivalikus päris lahkelt kasutatud.

Nii me siis siin taandume, et õigel hetkel sammukese või paari edasi nihkuda.

Taandujad
Peep Ilmet

Me taandume taandume tuhandeid aastaid
veel otsata pikk on too taandumistee
me taandudes maid pole viljatuks laastand
meist puhtana maha jäid järvedeveed

ei raiund me lagedaks laiuvaid laasi
ei valanud aplusest võõraste verd
nüüd kolmtuhat aastat me harime paasi
ning lõputus lootuses künname merd

merd viimset kord otsides tulime läände
ja peataski meid mere soolane tuul
me käekäik sai siin vastupidise käände
meil pleekisid juuksed sai teiseks me luul

me juured on viistuhat aastat siin paigas
me taandume seistes kui põline hiis
meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis

meid on siit küll mõõgaga minema aetud
et häviks me laialipillatult paos
meid pikalt on tasase tule peal praetud
kuid idanev iva siit mullast ei kao

kui jälle uus sõjasõud viirastub taevas
siis endile päriseks ihkame saart
koos randuks et sinna me valevas laevas
kuid lohtu ei paku suur maailmakaart

ei põlga me väikseid ei kadesta suuri
me püsime visalt sel taandumisteel
ning tihedaks kamaraks põimib me juuri
üks aegade hämarast pärinev keel.

Et mida luuletaja ikka mõtleb?
Mõnikord on vaja selgitada.
...