Kollane krüsanteem

 ...

#ajas tagasi 

27.08.2025

Kolmapäev

Tegime ringsõidu. Metsakalmistul selgus, et begoonia on oma aja ära elanud. Kust nüüd siis see uus lill võtta?

Korra edasi- tagasi sõitmist ja leitud ta oligi. Lillemüügilett suht teletorni lähedal. Kell oli palju, meesterahvas korjas juba õiteilu tasapisi koomale. Kurtsin oma muret ja küsisin, mida ta soovitab. 

Need olid tõesti ilusad kollased krüsanteemid potis. Üks või kaks? Sellised keskmise suurusega, müüja juhtis mu tähelepanu, kui palju õienuppe veel puhkemas. 

Igaks juhuks võtsin kaks, kuigi mu moto on Vähem on parem! 

Küsisin, kas võin viiekümnesega maksta... talle sobis. Selline sümpaatne härra, tahtsin tänulikkust üles näidata ja ütlesin, et viiekümnene ei ole valeraha, hiljuti automaadist võetud. Näen ju küll, kuidas kauplustes kontrolli teostatakse, äkki ta ka muretseb. 

Ei muretsenud, muigas ja ütles, et kus sa sellega, kohe näha, et alles masinast tulnud.

Lihtsalt üks suvaline juhuslik kohtumine, millega kaasnes täielik teineteisemõistmine 😉

Aga kalmistule istutasin ainult ühe lille (ikka ongi nii, et vähem on parem). 

Proovisin kahte, ei olnud ilus. 

Nüüd on teine taim alles potiga kodus pojengipõõsas. Sajuperioodil peksis vihm pojengi lamavasse asendisse, tühimiku täitmiseks on krüsanteem täitsa ok. Lisaks on seal veel mõned karikakrad, üks saialill ja üks põdrakanep. 

Ja paar nõgest, aga nemad hakkavad juba koledad olema, peab vist välja kitkuma. 

Homme teen ehk parema pildi, täna (kell 23.04) laubalambi valguses tehtu ei too lilleilu piisavalt esile ;) 

...

Kus on kuu?

 ...

Kust tuleb udu ja kuhu kadus kuu? Selline küsimus takka järele.

Kuud läksin juba varakult valvama, aga seal, kus ta  eelmistel õhtutel pesitses, seal teda ei olnud.

Ma ei saa ometi näitamata jätta, kui ilus kuu meil neljapäeval oli!

Laupäevaks lubati täiskuud, kuuvarjutust, punast kuud ja kuusirpi, mis on tegelikult varjust väljuv täiskuu.

Olin täiega pettunud, kui poole 9 paiku õue läksin ja mitte midagi ei olnud. 

Mitte midagi peale udu!

Hiljem konsulteerisin Ritaga, et kuidas Pärnus on. Temal oli seal küll... parasjagu varjutust ja aimatavat punast ketast ka.

Aga minul ikka ainult must maa ja must taevas! Proovisin pildile saada, aga mis sa siin pildistad, kui kõik on must. Ja seegi läbi udu.

Kuni lõpuks leidsin õige koha. No lihtsalt kõndisin pisut kodust kaugemale... ja kuule lähemale 😉

Ei saaks öelda, et kuuvarjutusest parim pilt (nägin ju FB-s jagatud fotosid), aga paks udu, minu seebikarp ja ebakindlad käed, igal juhul hetkel parim, kui mitte öelda, et peaaegu ainuke, sest ma tegin oma 10 klõpsu ära, enne kui mingi punakas toon pildile jäi. Selles mõttes, et kaamera hetkeks õige suuna tabas.

Kui ma algselt arvasin, et kõik suurendamisel nähtavad heledad tähed on särav taevalaotus, siis nüüd ma olen peaaegu kindel, et tegu on uduga, mis piiskadena pildil nähtavad. Kui pilti suurendada.

Punane kuu paistab heal juhul ka pilti suurendamata.

Kui juba teemaks kuu, siis kuu aega tagasi laenutasin ma raamatukogust raamatu "Punane kuu", autor Rebecka Edgren Alden. Hea raamat lugeda, aga mitte ei suuda meenutada, milline roll seal punasel kuul oli. Pean vist uuesti laenutama!

Krõõda raamatukoguhoidja viimane kord andis juba märku, kui üht mu välja valitud raamatut registreeris: te olete seda laenutanud. Ütlesin, et tahan üht-teist meenutada... ei hakanud ütlema, et tookord sai raamat läbi lugemata tagastatud. Lihtsalt polnud lugemise lainel!

Aga see on juba teine teema. 

Viimane pilt, kus kuu õnnestus peale saada, oli kell 22.02.

No ja sellega saigi eilne "pidu" läbi!

Eelmine täielik kuuvarjutus oli rohkem kui kuus aastat tagasi ja järgmine rohkem kui kahe aasta pärast.

...

Kurgid purki

 ...

Kunagi sai väga palju hoidiseid tehtud, juba mu vanaema keetis, marineeris,  soolas, kuivatas ja hapendas. Lapsepõlvemaal esimeses aidas olid moosiriiulid moosi, kompoti ja mahladega. Kunagi käis vanaema ise metsas, hilisemad suved tõin mina (aga ehk ka nooremad lapselapsed) "tooraine" metsast koju, eriti meeldis mulle seenel käia, lisaks korjasime aias sõstraid ja tikreid... ja vanaema keetis, marineeris ja soolas. Pani purki ja kaanetas. No tegelikult ei kaanetatud, tsellofaanpaber või kile pandi katteks peale ja nööriga kinni. 

Siis tuli aeg, kui endal kodukeldris riiulitel hoidised. Kõige selgemalt mäletan üht õunamahla tegemist. Ju oli hea õuna-aasta, kaasa sai külapealt mitu kotti õunu ja käis kuskil pressimas, venitas siis teisele korrusele kolm 40-liitrist vinkut toormahla. See tuli kuumutada, purgid pesta ja desinfitseerida, mahl purki panna ja kaanetada. Õnneks olid olemas 3-liitrised purgid, plekk-kaaned ja kaanetajad.  Aga töö oli väga pikaajaline! Ja palav. Gaasipliidi ahjus kuumutasin purke ja keevast veest käisid kaaned läbi. Praegu mõtlen: ilmselgelt pingutasin üle 😀 Ükskord läks purk ahjus nii kuumaks, et tulikuum mahl mõjus kui külm vesi ja purk läks plõksuga katki. Õnneks oli alles esimene kulbitäis, suurt uputust ei tulnud.

Enam ma hoidiseid eriti ei tee. Peaaegu üldse mitte, eriti kui rääkida pikaajalisest säilitamisest. Midagi läheb sügavkülma ja üht-teist kohe söömiseks.

#ajas tagasi 

Neljapäev, 28.08.2025

Võib öelda, et oli vaaritamise päev. 

Kurgid purki, kohe söömiseks. Üks suur purk, kuum lahus kurkidele  (poest ostetud, mitte kõige paremad) peale kallata (1 l vett, 1 spl soola ja 1 spl suhkrut), no ja siis kõik see muu. Till, küüslauk ja mustsõstra lehed. 

See oli esimene.

Edasi letšolaadne salat: sibul, küüslauk, porgand, juurde paprika, siis suvikõrvits ja kõige lõpuks tomat. Pipar, sool ja suhkur. Natuke sidrunimahla. Seekord vist sellises järjekorras.

Minu lemmik hautis, eriti kui moosi asemel saia peale panna ;)

Päeva lõppu jäi lihategu, eelmisel päeval ostetud kaelakarbonaadi tükid, pruunistasin ja hautasin. Jagus mitmeks päevaks.

Selline vaaritamise päev siis.

Aga kui jutuks algusesse tagasi minna, siis tublisid hoidiste tegijaid lähedaste ja sõprade ringis jagub. Naabrinaine toob külakostiks ja sõbrants ahvatleb Messingeris.

...

Kolm kohtumist

 ...

#ajas tagasi 

Jõudsin oma tagasivaatega augustikuu viimasesse reedesse, 29.08.2025

Kui juba, siis juba, midagi meelde jätmiseks mahub igasse päeva. 

Seekord kolm kohtumist.

Esimene oli kohaliku kooli kunagise lapsukesega, tema lõpetamisest sai kevadel 10 aastat. Tema + paras kamp poisse ja üks tüdruk veel. Tegelikult oli neid vähe, ainult seitse päkapikku. Kui vanu aegu meenutada.

30.09.2011

Kohtusime juhuslikult kohaliku tähtsusega kaubanduskeskuses*. Lubasin, et otsin välja aegu tagasi tehtud fotod ja videod (esimesed juba aastast 2010), tal parasjagu teoksil mingi projekt.  Esmaesitlusele ei kipu, aga valmis dokfilmi loodan näha!

Teine kohtumine oli nukravõitu, aga suutsin teha üllatuse. 

Kui kunagine kolleeg, veel varasemast ajast meie pulmas Pulmaema, asendamatu olnud tööaastatel nii koolis kui raamatukogus, edasi üle 10 aasta Eesti Vabaõhumuuseumis Köstriaseme talu perenaine, saanud käepigistuse ja preemia president Ilveselt, juhatanud näiteringi ja korjanud kodukandilugusid. Kui ta parasjagu haigevoodis oma elulugu kaustikusse kirja pani, olin mina äkki palatis ootamatu külaline. 

Aasta tagasi käisin sünnipäeval õnne soovimas...

...  nüüd juba pikalt arstide hoole all. 

Armas kohtumine oli.

,,,
No ja lõpuks Maksimarketis... kaasa oli vahepeal kauni lillekimbu hankinud ja sealsamas suures saalis andis pidulikult üle. Lisaks võõrale publikule selgus hetk hiljem, et ka õde ja õemees juhtusid kohapeal olema ja said pidulikust tseremooniast osa.

Ega sest pole midagi, et päevake varem, mis tehtud, see tehtud! Ma oma üllatusega suutsin südaööni oodata :) 

Siis tegime priske pitsitäie konjakit ka.

...

* Seekord alustasin Selverist.

...

Ümmargune

 ...

30. august

...

Koolid muutuste tuules

 ...

Minu esimene kool* oli August Jakobsoni nimeline Pärnu 1. Keskkool. 

Neli aastat algharidust sain just selles majas. See oli 1960ndatel.

Hiljuti oli pärnakatega jutuks: hoone tegutseb endiselt koolimajana, kuid nüüd pakub juba kümmekond aastat ainult keskharidust ja kannab nime Pärnu Ühisgümnaasium. Tore on see, et maja alles, eks nende nimedega on nii ja naa.

Mis eriti oluline, kõikide eelduste kohaselt võib kolme aasta pärast sealsete lõpetajate nimekirjas tuttava lapsukese leida 😀

Edasi läksin õppima Lydia Koidula nimelisse Pärnu 2. Keskkooli. Põhjus kooli vahetada oli seotud elukoha muutusega + väike õde läks 1. klassi. Mina ise olin juba harjunud pikemat kooliteed käima. 

Ja nüüd siis jõuangi #ajas tagasi,  31. augustisse 2025. 

Just õige päev oma esimesi kooliaastaid meenutada.

Skännisin vanu fotosid, aastast 2006. Käisime siis õega Pärnus ja jalutasime ka meie tuttavat koolimaja** vaatama. 

Võidu tänav oli oma nime muutnud, nii et kool asub nüüd Nikolai tänaval. Aga see pole enam see kool, nüüd asub ajaloolises hoones Pärnu Vanalinna Põhikool. 

1970ndatel lõpetas sõbrants 2. keskkooli, aga Koidula-kooli vilistlaste kokkutulekuid, kahtlustan, vaevalt selles majas korraldatakse.

Pärnu Koidula Gümnaasium eksisteerib täna hoopis teises kohas ja teises hoones, kuskil Metsa tänaval.  

Kusjuures, ka seal on tõenäoliselt mõne aasta pärast üks tuttav lõpetaja. 

...

Minu järgmine kool asub Pelgulinnas. Tol ajal kandis ta nime Tallinna 46. Keskkool, nüüd Pelgulinna Gümnaasium. Lõpetasin seal põhikooli. 

Õpetajad Tallinna 46. Keskkoolis

Maja on täitsa alles, kunagine piginaaber käis seal hiljuti lapselapse keskkooli lõpuaktusel. 

Vilistlaste kokkutulekule koos lapselapsega ta tõenäoliselt ei lähe, sest edasi õppisime ja lõpetasime koos hoopis 45. Keskkooli. 

Tutipidu Tallinna 45. Keskkoolis

Vikipeedia ütleb, et praegu asub seal vene õppekeelega Tallinna Mustjõe Gümnaasium.

Tol kaugel ajal, 1970ndatel, oli kool kakskeelne, seal olid ka eestikeelsed klassid, aga vist mitte väga pikki aastaid. Avati uus kool, Tallinna 3. Keskkool, ja see oli juba ainult eestikeelne õppeasutus, klassid kolisid uude kooli üle... küll juba peale meie ajaarvamist, aga õeraas lõpetas selle kooli.

Tundub, et erinevalt Pärnust, polnud nõuka-aja Tallinna koolidel ajaloolisi kirjanduslikke nimesid. Või ma vähemalt ei tea.

No lõpuks jõuan viimase lähedase koolini.. need mõned kutset andnud haridusasutused jätan vahele.

Lähedane ja kodulähedane.

02.09.2015

Selles majas on haridust antud juba üle 100 aasta. Mõisakool kõlab eriti uhkelt, ja kool on tõesti väärt seda tiitlit kandma. Aegu on olnud igasuguseid, kool on olnud nii kolme-, nelja-, kuue-, seitsme-, kaheksa- kui ka üheksaklassiline ja kandnud nime kas Albu kool või Albu Põhikool.

Aga mitte enam.

Põhja-Järva kool Albu õppekoht... selline ametlik nimi. 

Eks lapsukesed harjuvad, vanal inimesel on seda raske omaks võtta. Õnneks kool on täies elujõus, esimeses klassis on 13 last... maakooli kohta päris hea näitaja.

No ja kool ise on ikka väärt oma nimetust - mõisakool. 

15.08.2024

...

* Foto siit laenatud
** Vikipeedia ütleb, et tegemist on Pärnu suurima, terviklikult säilinud enne Esimest maailmasõda ehitatud koolihoonega.

...

Ajas tagasi

 ...

Suvi läks kui unenägu
mängides ja joostes.
Nüüd on üsna mitmel mehel
suled paksult roostes.

Selline sai kunagi luuletus pähe õpitud.

Tegelikult ka. Suvi on läbi, ja kirjutamisega raskused. Kui roostes sulgedest rääkida.

Prooviks meenutada, ajas tagasi. Selles mõttes, et eile, üleeile ja üleüleeile, sekka natuke tänast päeva. Mõned jäljed suvest võiks ju talletada.

Eile oli Kõva Paugu päev. 

Olime Anneliga kõndimas, kui kõmakas käis. Seostasin seda õppustega polügoonil, samas pauk oli tavapäratult kõva. Hiljem meedias lugesin, et kuskil klirisesid aknad, kuskil paiskusid lahti uksed ja toas värises mööbel. Tegelikku põhjust ma artiklist välja lugeda ei osanudki, pigem oletuste tasandil. Et kärgatus võis olla tingitud helibarjääri ületamisest treeninglende tegevatel lennukitel F-35. Ju ta siis nii oli. 

Aga muidu oli eile hoopis Tarkusepäev. Lähedasi lapsukesi tervelt 6 alustasid uue õppeaastaga. 

Üritasin panustada heade soovidega. Mul endal on tegelikult kõvasti üle poole elust seotud 1. septembri ja algava õppeaastaga. 

Nüüd hoian teistele pöialt ja pilku peal!

No ja kõige lõpuks kõige olulisem (kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab :)... eile oli Pilvi sünnipäev. Eilses Ringvaates oli vahva video, kus inimesed ütlesid selge häälega, naeratus näol, oma vanuse. 100 inimest kõik eri vanuses, eestlased nullist sajani. 

Kui Pilvi oleks projekti kaasatud, tema oleks saanud öelda 97.

Eile, kui talle üle lahe tervitused teele saatsin, sõitis ta parajasti oma lähedastega pidulikule lõunale.

...