Põlled ja lood

...

Kui ma täna Uuskasutuskeskuses täpilist põlle nägin, teadsin kohe, et seda on mulle vaja.

Vist maksis 50 senti.

Ostsin ära. 

Oleks ostnud kohe mitu tükki, aga oligi see üksainuke.

Just põlled olid puudu.

Abiväelased köögitoimkonnas.

Algul piparkoogid ja uhmerdamine, siis pohlamoos, edasi vahukoor kohupiima ning kamaga, kõige peale eelmise päeva magustoidust järele jäänud kirsid.

Põll oleks hädasti ära kulunud.

Nüüd on ta olemas.

Täpiline põll ja tema lugu.

Ikkagi taaskasutuses... aga lugu ma ei tea.

Ei olnud põllele kaasa antud.

See-eest nendel põlledel on teada lood.

Igal põllel oma.

Raamatukogus avati näitus.

Põlled ja kulbid.

Lood, mis kaasas käivad.

Mul seal paar tuttavat põlle.

Koos lugudega.

Pilt on tehtud 40 aastat tagasi.

Siis kuulus põll minu vanaemale. 

Nüüd kasutab seda põlle minu õde.

Tema põll ja tema lugu.

Minu lugu ja minu looga põll on ka näitusel üleval.

tegelikult isegi kaks põlle lugudega.

Sinise põlle lugu.

Sellel lool oli retsept ka juures.

Teraviljakotletid

1. Võta kaussi külma kruubiputru umbes 0,75 l

2. pane sinna sisse paar muna

3. sega veidi jahu ka

4. pisut piima juurde

5. siis prae pannil umbes 100 g soolapekki koos hakitud sibula ja paari peenestatud küüslauguküünega

6. sega saadud sodi pudrutaignasse

7. vormi kotletid, veereta riivsaias

8. prae pannil

9. serveeri  koos mõne mõnusa salatiga

10. söö ja ole rõõmus

...

Aga Gabrovo põlle lugu on nukravõitu.

Gabrovo põll on Age põll, ostetud Gabrovost 1982. aastal.

Kaalikarohimise raha eest saadud välisreis.

Nukravõitu sellepärast, et kass ilma sabata. Nimelt raiuvad gabrovlased kassil saba maha, et talvel kassi sisse või välja lastes läheks vähem sooja raisku.

Kass ise on küll suhteliselt rõõmus ja rahulik.

Ja siis need pidulikud põlled.

Valge põll on tikitud rahvariiete juurde, teised kaks on ülikooli lõputööd. 

Lood on muidugi pikemad.

Kersti põll ja Ingridi põlled.

Loomulikult oli näitusel rohkem.
Põllesid.
Kulpe.
Lugusid.

Ma ei saa ju kõike ümber jutustada...
...

Viimased uudised... maailm on hukas

 ...

Eestlane on tagasihoidlik.

Ainult artikkel Delfis. Ei nimesid, fotosid ega kohakoordinaate.

Ainult info, et kusagil ja juba kunagi... rääkimata sellest, et praegu ka... korduvad intiimsed suhted õpetajate ja õpilaste vahel.

On teada, et isegi tagajärgedega suhted: rasedus, laps.

Kooselu.

Mida iganes.

Vene rahvus on hoopiski avameelsem.

Kõik on stuudiosse kohale toodud, rase alaealine, tema suhtekaaslased, emad ja isad, vanavanemad, sõbrad ja sõbrannad.

Psühholoogid, ajakirjanikud, ametnikud, juristid.

Kui asi pole selge, tehakse selgeks.

A papa kto?

Tegelikult on see omamoodi vaatamist vääriv sari.

Пусть говорят.

Tuleb meelde, kuidas kunagi olid abielulahutused  ajalehes üles kirjutatud ja ennetava tegevusena kutsuti parteikoosolekule aru andma amoraalsetest kõrvalhüpetest, tagajärgedega - abielulahutus - tegelemisest rääkimata.

Praegu räägime: võimalik vaid Venemaal.

Nojah, meie siin tõesti oleme tagasihoidlikumad.

Venemaal on rohkem võimalik.

Mõni saade on naljakas, mõni traagiline.

See viimane tekitas rohkem huvi.

Žanna Friske. Teadsin ta saatusest, võitlusest raske haigusega.

Leidsin filmi.

"Кто я?"

Vaatasin tegelikult, et teada saada, kes on Žanna.

Film ka köitis.

Aga muidu... viimased uudised.

Hommikul ütles ilmateade raadios: sooja 7 kraadi. 

Päeval tõuseb temperatuur vaid paar-kolm kraadi.

Tõesti, paar-kolm kraadi ainult tõusiski.

 

Maailm on hukas. Tegin aknatagusest termomeetrist pildi.

Õhtu küll, aga kas jõulud või jaanipäev?

Kui ise poleks teinud, siis küll ei teaks...

 ...

Esimesed piparkoogid

...
Pääsu pole.
Loetud päevad jõuludeni.
Eitada enam ei saa.


Päkapikudki ära nähtud.

 

Esimesed kommipakid käes... kommid koos piparkoogitootmismaterjaliga.

Täna tegin esimesed.
Piparkoogid.

Pisut pühatetunnet juba tekkis.

Piparkoogilõhnaline tunne.

...

Detsember... läbi aegade 3

...

Mõtlesin, et jätan selle loo siia tõstmata.

Hetk, mil selle kirjutasin, tegi haiget.

Võõras valu, aga haiget tegi ikka.

Väga-väga haiget.

Aga väljas on torm. 

Väljas on selline ilm, mis teeb meeled erksaks, iga krõbin üleval katuse all, hooti tuhisev tuulepuhang või naksatus õues annaks nagu häiret. Eks neid tuulega lahti loksutatud luuke on ennegi ööpimeduses (sest elekter on ka ära) käsikaudu kinnitamas käidud.

Praegu on kõik olemas.

Soe tuba.

Elekter.

Tassike kohvi.

Torm on ka. 

Isegi siin sisemaal on ta täitsa tegus. 

Mis siis veel merel võib olla...

Mulle tegelikult torm meeldib.

Tormiga mereääres olemine meeldib ka. 

Ja kui ma oleks täna pidanud laevale minema, oleks see olnud põnev väljakutse.

Ei mingit hirmu ega mingit muret.

Aga praegu ma küll muretsen.

Nende pärast, kes reisile läksid.

Poja pere neljakesi ja õe pere veelgi suuremana.

Mitte et ma hirmu tunneks, aga ikka mõtlen. 

Et kas neil on tore ja ega torm reisi kihva keera.

Lapsukesed ka. 

Merehaige olla pole üldse mitte tore.

Tegelikult ma ju natuke ikka tean, mis tunne on laevaga tormisel merel olla.

Ja siis ma mõtlesin, et tõstan selle loo ikka siia.

Detsember 2006

Hoolimatus… saatus

Mina usun saatusesse. Ja sellesse, et keegi mu kõrval jälgib mu elu. Hea pilguga, kuigi jah, mõnikord viskab ka mõne vimka sisse. Aga hoiab ikka. Saatuseingel ehk.

Kui ma olin paari-aastane… hästi hoitud ja hoolega valvatud laps, avastati mind kõhuli kaevuraketel kiikumas. 

Üks pool kippus sinna salapärasesse sügavikku, teine pool oli parasjagu raske ja sikutas maa peale tagasi, kuigi jah, jalad enam maa küljes kinni polnud. Kui ei oleks olnud saatuseinglit, siis ma oleks läinud. Sinna põhjatuna paistvasse kaevupõhja. 

 

Veelgi varem, olin vast paari kuune, leiti mind voodist, näost sinine. 

Ju oli liiga ahnelt söödud piimalonks tagasi tulnud ja kurku läinud. Vanaisa, kaine mõtlemisega mees, võttis mul jalgadest, tõstis üles ja raputas. Hoidis seni, kuni jälle hingama hakkasin. Teised kõrval olid kes šokis, kes hüsteerikas. Mina seda ei mäleta, aga mulle on räägitud.

Veel saatusest. 

Kui suur poja alles väike poja oli.

Läksime mööda tänavat, minu peos kõvasti-kõvasti kinni pisike lapsekäsi, mudilase teises tillukeses peos õhupall. Ja siis ta läks, see õhupall. Autoteele, autode vahele. Järgmisel hetkel oli seal ka laps. Palli päästmas. Mina ei tea, kuidas see juhtus. Aga õnneks oli ta kõrval, nähtamatuna... saatuseingel. Kaitsmas. Sain lapse tervena kätte. Šokist parem ei räägigi.

Detsember, 2006… 2 mudilast uppus taluõues tiiki.

Kui on saatus, ei aita ka hoolimine.
...

Detsember... läbi aegade 2

...

Veelkord ajas tagasi.

Vana blogi postitustest.

Esimene advent
detsember 2006

Mina ei oska seda jõuluaega nii vara küll pidama hakata.

Isegi mitte mõtlemise tasandil. Sest jõulukingimõtted on alles mõtlemata.

Tegemise tasandist ei tasu rääkidagi… et suurpuhastus ja kõik muu sinna juurde kuuluv.

Aga elu sunnib peale. Eile oli Pärnu Selver täis punastes kuubedes Jõuluvanasid, kommikotidki näpu otsas. Väike sõber oli lausa jahmunud.

No ja päkapikud… ei saanud ju jääda tulemata, kui suss akna peale pandi ja emme oli kaasapandud riidekoti nurka päkapikušokolaadid sokutanud.

Aga Pärnus oli mõnus. Veidi oli kõik muutunud… viimase mõnekümne aasta jooksul. Kirik, mis magamistoa aknast paistis, oli elumajale nagu lähemale nihkunud, koduõu väiksemaks jäänud, Koidula oleks nagu pargi kõige pimedamasse nurka ümber tõstetud, teda suutsime õhtupimeduses vaid käsikaudu tuvastada.

Muul oli ka kuhugi ära kadunud, aga see pole ime, tormid ja üleujutused, mis kõik on üle käinud.

Või ehk ta siiski oli kuskil? See muul. Sest isegi üks laineharjal surfaja (või mis iganes tundmatu tegevuse harrastaja) kadus sinna tormise mere sisse ära… aga pärast oli nagu jälle olemas.

Raagus jõulud

detsember 2006

Mõnikord võib jõulupuuks kuuse asemel kask ka olla. Eriti siis, kui loodus lumest lage ja päkapikud jätavad aknalauale poriseid päkajälgi.

Sedapuhku siis kaseoksad. Õlgedest tehtud lumehelbed urbade kõrvale okstele kinnitatuna tuletavad meelde, et aastaaeg siiski sügavtalvine. Aga lõhn toas on selline mõnus, justkui kevadel värskete vihtadega saunas käies.

Raagus jõulud sedapuhku ka tuppa jõudnud.

...

Detsember... läbi aegade 1

...

Tegelikult on mul täis 10 aastat blogimist, ainult et seda esimest blogi enam ei eksisteeri. Toidutare blogid kadusid lihtsalt mingil hetkel ära.

Mul on siiski alles enamik neist sissekannetest.

Mõtlesin, et vaatan üle ja tõstan mõned aastatetagused siia ümber.

Detsember 2005

Üks meenutus

Päevikut olen pidanud vahelduva eduga… kirjutanud ja siis mingil hetkel hävitanud... kui tundus, et väga juraks läks. Nüüd on muidugi kahju, praegu loeks ehk teistsuguse pilguga.

Aga mõnikord olen niisama mingid hetke-emotsioonid paberitükile kritseldanud ja aeg-ajalt leian neid kritseldusi kuskilt kapi- või sahtlinurgast.

See meenutus on pärit jõulueelsest ajast 1992. Vanaema veel elas, tema juurest ma rongiga tulin. R pidi olema jaamas vastas… aga ei olnud. Ja edasi siis meenutus.

……

Olin jaamas, oli pime, R-i mitte kuskil. Kell oli 21.30. Umbes 15 km jalgsi astumist. Läbi paksu ja pimeda metsa.

Ega midagi, astuma ma hakkasin. Üks pikakasvuline meesterahvas rühkis ees, 2 prisket pakki käeotsas. Jõudsin talle järele ja sattusime kuidagi jutule. Selgus, et tegu on ameeriklasega, kes kohalikus arenduskeskuses konsultant.  Ja kes umbes samadel põhjustel kui mina pidi jalgsi rännaku ette võtma. Ainus vahe - tema sihtpunkt oli kilomeetreid lähemal.

Eesti keel oli tal viletsavõitu (ta oli Eestis olnud 4 kuud). Aga meil oli väga lõbus, tema kehv eesti keel ja minu veel kehvem inglise keel. Kogu situatsioon tundus väga naljakas – käia peaaegu kottpimedas Eestimaa metsas võhivõõra meesterahvaga, kes pealegi on ameeriklane – ja rääkida pidevalt teineteisest mööda. 

Nii me siis marssisime tunnikese või veidi rohkem. Aga siis tuli üks auto, tegi kannapöörde ja korjas meid peale. Keegi ikka avastas, et pidi vastu tulema.

Hilisemad selgitused, no et leidsin võõra mehe, kes osutus ameeriklaseks, juhuslikult metsast, jäid õhku rippuma. Eks neid oligi raske uskuda.

...

Oli aasta 1992.

Ka tookord polnud veel lund maas.

Lapsepõlve jõulud

Igal aastal, asja eest … teist taga

Lapsepõlve jõule igatsen ma taga

(O.A.)

Minu lapsepõlvejõulud jäävad aega, kus jõule polnudki nagu olemas. Olid näärid ja nääriteod ja näärisalmid.

Ühte luuletust mäletan peastki üsnagi hästi –

Piiri – pääri, piiri – pääri

Kus on pääsukese näärid?

Kas sa seda siis ei tea,

Lõunamaal ta pühi peab.

Aga minul olid jõulud.

Vanaema pisikene elamine mahutas meid kõiki, suuri ja pisikesi, lapsi ja lapselapsi.

Oli jõuluvana ja oli kingikott. Suuri kinke ei tehtud, aga igaühe jaoks oli midagi olemas.

Kui kasvasime suuremaks, tegime loosipakke. Ühel aastal pidi kingipakk olema täpselt 50 kopika väärtuses. Igaüks nuputas, kuidas täpselt välja tulla. Minu suitsumehest onu sai tookord jõuluvanalt 3 ja pool pakki “Priimat” ja paki tikke. Suitsupaki hind oli 14 kopikat, tikud maksid 1 kopika, ja kokku tuli täpselt õige summa.

Aga oluline oli jõulumeeleolu, olid jõuluroad ja jõululaulud. Mina ei oska laulda “Püha ööd” nii nagu seda tegid minu ema ja vanaema

Ja mina ei ole osanud sellist soojust ja pühalikkust oma koju jõuludesse tuua. 

Jõulumeenutus kooliajast

Nüüd on paras moment meenutada kõike, mis jõuludega seotud. Näiteks seda, kuidas jõululaupäeval koolis tunni algul laudadel küünlad põlema panime ja siis õpetaja tulekut ootasime. Reageering oli.. pehmelt öeldes üsna karm. Olid ju ajad, kus ei tohtinud jõululaupäeval kirikuski käia, ammugi siis jõulusid koolis tähistada. Aga meie olime rahul, sest saime märku anda, mida asjast arvasime.

Kummaline praegu mõelda, mida kõike sai tehtud… ja eeskätt just sellepärast, et ei tohtinud.

....

Sellised blogijutud aastast 2005.

Detsembrikuus.

Oeh-oeh, olin siis 10 aastat noorem.

...

Tema kuninglik kõrgus

...
Hakkabki olema aeg, et pimedas tööle ja pimedas koju.

Jõudsin hommikul tee äärde, et kohe-kohe tuleb auto ja saan edasi.

Mis sest, et alles päris pime.

Ja siis pilk taevasse... seal ta helendab, t e m a    m a j e s t e e t    K u u. 

Kas jõuan veel fotoka välja otsida ja pilti teha?

Ühest küljest - jõudsin. Auto ei tulnudki kohe.

Teisest küljest - ei jõudnud.

5 sekundit hiljem teda enam lihtsalt ei olnud.

Tema hiilgus oli varjunud, ju ei meeldinud avalik tähelepanu ja fotokaga sihtiv paparatšo.

Väike aupaiste siiski pildile jäi.

Õhtul lappasin vanaema pildikarpi ja leidsin foto.
Ehtsa foto.

Alla serva oli kirjutatud: Their majesties King George VI and Queen Elizabeth.

Tuli hommikune hiilgus meelde.

Pildi tagakülg andis märku, et tegemist on postkaardiga.

Real photograph.

Nii ta on, algul kuu ja lõpuks kuningas, vahepeale musttuhat muud k-ga algavat olemist ja tegemist, muidu asjatamisest rääkimata.
...