13.12.11

...
...
Lapsukesed arutasid, millal järgmine kord trehvab samasugust kuupäeva.

Selgus, et nii umbes-täpselt 100 aasta pärast.

13.12.11

Kuna 13 pole teab mis ahvatlev number, siis tühja sellest, saab ilma ka hakkama.

13.13.13 õnneks meid ei ähvarda.

Tänane 13 oli ikka suhteliselt vilets päev, hetkeks samahästi kui läbi.
...

Päev päevaraamatusse

...
Täna hommikul lõpetasin "Päevaraamatu" II osa. Otsustasin, et ei tule enne voodist välja, kui raamat läbi.
Isegi süümekaid ei olnud, sest kui lõpuks lõpuni olin jõudnud, teised alles magasid.

Mulle meeldiks ka selles vormis päevikut pidada, eriti muidugi meeldiks lugeda, mis olen kirjutanud 5 aastat tagasi, 10 aastat tagasi.
Päris kindlasti ei meeldi mulle, kui teised seda loevad.

Päev blogi-päevikus ei ole nii isiklik.

Tegelikult ei ole ma midagi märkimisväärset teinud. Vahingu "Päevaraamatutega" sain ühele poole. Tekkis huvi nii mõnegi inimese vastu, keda ta pinnavirvendusena oma raamatusse sisse on kirjutanud. Näiteks kuulasin üht vana ÖÖylikooli saadet sürrealismist, kus räägivad Vaino Vahing ja Andres Ehin. See oli vaid paar päeva tagasi.

Eile tuli teade - suri Andres Ehin.
Kusjuures, nad mõlemad on sündinud aastal 1940, üks veebruaris, teine märtsis.

Nende tegemisi ja rääkimisi oleks võinud jaguda kauemaks.
Iga äraminemisega jääb midagi pooleli.
Usun, et ka nende omavahelised jutud jäid lõpuni rääkimata.
Nüüd siis, teispoolsuses, saavad ehk jätkata.

Ehin oli ka Vahingu päevaraamatus sees, pisut-pisut.

Aga kõige rohkem oli raamatus Vahingut ennast.
Kaotamised, otsimised, leidmised.
Üksindus ja hingevalu.
Tööjutud ja rahajutud.

Selles oli midagi tuttavat. 70ndate ja 80ndate kirjavahetused, ema kirjade pakk.
Igapäevaelu.
Tööjutud. Rahajutud. Lapsed. Sõitmised. Ootamised. Kokkusaamised. Saatmised. Kirjade kirjutamine ja kirjade ootamine.

Selle ajastu nägu.
Nii mõnigi tuttav etendus, nii mõnigi ammu loetud raamat.
Ja raamatuid olen ka müünud, kui rahanappus kummitas.

...
Detsembrikuu päevad on liiga lühikesed.
Tänased tegemised muist veel tegemata.
Küll aga küpsetasin 2 leiba.
Eelmisel nädalal küpsetasin ka, enne seda oli vast 5 aastat pausi.

Õues on õnneks soe, iga päev ei pea puid tassima. Täna siiski, vedasin puid, tassisin tuhka, kütsin ahjud soojaks.

Ilm oli ilus, päikeseline, metsaservas plõksutasin fotokaga paar pilti ka, et oleks märk maas - tali alles tulemata.


...
Lammas läks laudile munele, siga läks kepseldes järele... see on juba Andres Ehin.
ÖÖylikool 2004
...

Mida teha magustoiduks

...

Ega ma väga suur magustoitude fänn ei ole. Mitte et ma ei sööks, aga kui valima peab, kas supp või magustoit, siis mulle palun suppi.
Magustoite ma enamasti ei tee ka.

Postitus "Vana Tooma hõrgutised" tuletas meelde minu vanad retseptid-postkaardid komplektis "Praktiline perenaine".
Otsisin üles, lappasin läbi, vaatasin üle. Üks oli aastast 1983 ja teine 1985.


Võtan selle hilisema.
16 fotot, 16 toidulugu.

Millegipärast tekkis huvi teha just magustoitu.


Minu lugu on 10. punkti all.
Kuna ained on kodus olemas, äkki teengi.

Kohupiima-kaerahelbe magustoit.
300 g rasvata kohupiima
100 g hapukoort
vaniljet
1 klaas keedist
2 spl suhkrut
2 spl margariini
100 g kaerahelbeid
100 g jämedalt riivitud rukkileiba

Kohupiim sega koore ja suhkruga
Kaerahelbed prae 1 spl rasvaine ja 1 spl suhkruga.
Eraldi prae riivitud leib - suhkur tuleb lisada praadimise lõpus.
Panna klaaskaussi kihiti - kohupiim, praetud leib, keedis, praetud kaerahelbed, peale jälle kohupiim.
Ühe portsjoni kalorsus umbes 560kcal

hmmm... pisikese portsu saab ehk vähemaga.

...

Fotojaht: hobid

...

Minu meelest kõige vahvam hobi on kollektsioneerimine.

Just paar päeva tagasi sünnipäevaseltskonnas rääkisime sellest hobist.

Ühest konkreetsest kollektsionäärist.

Pererahval oli koer (kahjuks jah, et o l i), erilise kuningliku nimega, Fergie. Valvas pererahvast. Ja pererahva kodu ning vara.

Aga kuuvalgetel öödel käis külapeal krattimas.
Ühel hommikul plastmassist kauss, teisel plekk-plasku ja kolmandal alumiiniumist kopsik. Pererahvas ei teadnud, mida võtta või kuhu panna. Eriti nõutuks tegi see 5 liitrine pott, mis ühel ööl trepile oli toimetatud.

Eks asi oleks nii ehk jäänudki, aga naabrimees juhtus oma muret kurtma. Et keski tassib tema kasside-koerte toidutotsikuid tont-teab-kuhu. Võta asemele kuitahes suur, ikka on hommikuks kadunud. Viimase lõi lõpuks naelaga trepi külge kinni, see jäi pidama.

Selle kollektsioneerimise lõpp oli veidi nukker, peremees korjas kollektsiooni kilekotti kokku ja vabanduste saatel viis naabrimehele tagasi.

Kollektisonäär pandi ketti.
...
Teised hobid
...

Keeleõpetaja sünnipäeval

...
...

- Kas sina tead, mida tähendab sõna fog (küsitud tagamõttega, et kas olen targem kui 9. B)
- eeee, konn äkki.

Tuleb välja, et ma pole targem kui 9. B.

- See on hoopis udu!
- nojah, konn oli hoopis flog
- Konn on hoopis frog.

Nii palju siis sellest, et olen elu jooksul kindlasti üle 10 aasta inglise keelt õppinud.
Seda pidin sõnastikust vaatama, mis see flog oli.

...

- Kas sina tead, miks Volkswagenit rahva autoks kutsutakse?
- eeee, et rahvas peab lugu ehk?
- Lihtsalt tuleb tõlkida. Volks ja wagen. Rahva auto.
- jessuke, kui ma tõlkima oleks hakanud, oleks küll midagi muud saanud. Midagi seoses huntidega ehk? Volks vagon kõlab nii enam vähem.

Aga sünnipäeval oli tore olla.
Ma isegi ei tundnud halvasti, et ma mitte midagi ei tea.
...

Tööga koormatud kaitseingel

...

...
Vaene väike, minu kaitseingel.
Kogu oma elu jooksul ei ole ma talle hõlpu andnud.

Päris elu algul, kui ma vastsündinud titekesena pidin ära lämbuma, käis ingel ja raputas noort vanaisa õlast. Et tegutse nüüd, viimane aeg. Lapsuke teises toas minekul. Vanaisa siis läks, tõstis mineja jalgupidi kärust välja ja raputas õhutee lahti.

Või siis, kui juba omal jalal ringi paterdas kaevu raketel kõõlusin, pool maa ja pool vee poole. Kaitseingel toetas oma kehakergusega tasakaalu elu poole, hoidis seni, kuni lapsehoidjad märkasid, ligi hiilisid ja lapsukese kaevuservalt kätte said.


Või kui see vanaaegne, 3-osaline peegel mulle pähe pidi kukkuma. Ingel oli kohal ja lükkas peegli füüsikareegleid eirates küljele kukkuma.
See peegel on tänaseni alles, ainult et nüüd on ta 2-osaline.
Ma mahun isegi praegu veel tervenisti pildile...

Jätan vahepealsed aastad vahele, ega ma alati ei tajunudki seda, et just kaitseingel.

Jätsin tänamata.

Alles hiljem loksus paika, mis oleks juhtunud, kui teda poleks olnud. Oleks ta hilinenud või lihtsalt minu peale pahasena kõrvalt vaadanud.

Tal on ju põhjustki pahandada.

Miks ainult tema peab, miks ma ise ei võiks.
Teha õigeid valikuid.
Olla ettevaatlikum.
Tähelepanelikum.
Arukam.

Kaua temagi jõuab.

Miks ma pean pimedas trepist alla minema, võiks ju oodata, kui valgust antakse.
Kui antakse.
Ja kui ühe söögikoha trepp pilkasest pimedusest läbi läheb, siis tuleb lihtsalt minna teise söögikohta.
Trepist kukkumise kogemusi on mul ometi ka varasematest aastatest.

Talviseid kukkumisi jagub ka. Viimane kord viimasel talvel, kui jalad libedal jääl ees minema sõitsid, käisin peaga kolaki vastu maad. Ju toetas tema oma tiiva pehmuseks alla. Mitte et pehme oleks olnud, aga isegi peavalu jäi saamata, muudest jamadest rääkimata.

Seega ma kardangi, et hakkab väsima. Seda, et minuga alati midagi juhtub, seda teab tema ja sellega olen mina arvestanud. Aga niiväga loodan, et ka edaspidi on ta olemas, et ma nendest jamadest lõpuks ikka terve nahaga välja tulen.

Või olgu siis pisikesed haavad, mis veidi aega lakkumist vajavad ja ise ära paranevad.
Et ma natukenegi õpiks.
...

Midagi müstilist

...
Fotojaht selline.
Ulmeline, müstiline, salapärane.
...
Suvel leidsin aknaklaasilt sellise mustri.
Ei suutnud tuvastada, kes või mis.


Sai lihtsalt puhtaks pühitud, oleks pidanud ootama, mis sellest idaneb või kes areneb.

...
Kevadel võis köögiaknast neid salapäraseid kujusid vaadelda.


Kuni äkki läks soojaks ja see keski tundmatu oli koos oma jäiste jäsemetega kadunud.

...
Aga mitte ainult mina ei uudista seda salapärast maailma. Mul kodus veel mõned silmad, suured silmad, kes jälgivad.
Kogu aeg.
Nii et lausa kõhe hakkab.


...
Lõpuks mu väike sõber.
Täiesti ebamaine olevus.

...