Kus kasvavad lärtsipuud?

 ...

Kui kaasa kinnitas, et need kõrged puud, mis Vigalas alleedena teede ääres, on lärtsipuud, ei osanud ma midagi arvata. Mu meelest tavalised lehised. 

Või mis lehised, isegi lehis pole minu jaoks kõige esimene valik. Pigem oli see Saksamaa kuusk, mis maal vanavanemate juures keset taluõue kasvas.  Nüüd enam mitte, vist muutus majale ohtlikuks.

Usun, et kõige vanem pilt sellest kõrgest puust (meie peres öeldi ikka, et Saksamaa kuusk) on see ema joonistatud pilt aastast 1951. 

Suvihaljas okaspuu.

1951

1955

Nüüdseks olen lehise omaks võtnud. Igapäevane (khm-khm) kõnniring viib ühest sarnasest vanurist ligilähedalt mööda, ja lehised kunagise Risti koolimaja juures on ka ammused tuttavad.

Nii et puu, mis ühele lärtsipuu ja teisele Saksamaa kuusk, on Vikipeedia kinnitusel hoopis lehis.

Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaa taigas, on lehis üks levinumaid puid, moodustades suuri metsamassiive. Lehised kasvavad 15-50 m kõrgeks ja võivad vabalt elada oma 500 aastat. 

Kui lehis on tulnud meie maile kas Saksamaalt või Siberist, siis kaasa juured on Vigala kandis ja tema jaoks see algne nimi lärtsipuu kõige suupärasem.

Kunagi ilmunud "Lasteleht", "Postimehe" hinnata kaasaanne, on oma 1904. aasta 4. veebruari väljaandes avaldanud artikli "Meie okaspuud".

Umbes 7-80 aastat tagasi, hakati meie maal ühte wäljamaa okaspuud, nimega lärtsipuu, kaswatama. Esiti üsna wähesel arwul, ainult ilupuudena; aga wiimase paarikümne aasta jooksul kaswatatakse teda suuremal mõedul, sest tema häid omadusi juba rohkem on tundma saadud. Lärtsipuu kaswab umbes nendesamade tingimiste all kui meie maa mänd; teiste puude warjus ja wesise maa peal ei taha tema mitte kaswada. Teistest puudest lahutab lärtsipuu ennast selle läbi, et ta omad okkad sügisel maha ajab. Kõige warasem on ta kewadel haljaks minema. Lärtsipuu on wäga jõudsa kaswuga, nii et temast ju 30-40 aasta pärast häid palka wõib saada. Seeme kaswab lärtsipuul niisama kui teistel okaspuudel, käbides. ... Seemne nael maksab 130-150 kop. Ennemal ajal osteti lärtsipuu seeme Saksamaalt, sellest seemnest kaswasiwad kõwerad puud; wiimasel ajal tuuakse teda aga Siberist, kus kliima meie maa omaga rohkem ühesugune on, ja puud kaswawad sirged. 

Selle ligi 120 aastat vana artikli põhjal võib arvata, et meie talu õues kasvas pigem Siberist pärit puu, sest tema oli sirge ja kõrge. 

1960ndad

Sirge ja kõrge oli ka Ussimäel kasvanud lehis. Pika otsimise peale leidsin pildi, mis tehtud tubli pool sajandit tagasi. Oleme seal Sirjega vist sipelga pissi noolimas. Miskit muud põhjust ei oska arvata, miks seal näppupidi pesas oleme. Kahtlustan, et see nii vana komme, millest tänapäeva noored enam midagi ei tea, meie omal ajal tihtilugu maiustasime. 

1968... vist

Nüüd käis Aare lapsepõlveradadel ja saatis pildi. Kartsin, et just Ussimäe lehis on puu, mis üks eramaalane seal oma piiri märgistamiseks teele on langetanud, aga õnneks mitte. 

2023

Vähemalt see lehis püsib veel alles, tee lapsepõlvemaale on autoga tulijatele aga endiselt suletud. Ei siin aita ei ussi- ega püssirohi, kui isegi Ussimäe maagia ei suutnud takistada.

...

Lood nimedest ja aasta 1928

 ...

1928. aasta juulis suri Leenu, 67 aastat vana. Minu jaoks täiesti võõras inimene. Kaudselt jõudsin temani läbi ajalehe. 

Kaudselt, see tähendab, et läbi ühe kuulutuse.

Leenu oli naine 65+ ligi sada aastat tagasi.

Samast ajast ka ajaleht, mida lugesin.

Waba Maa, 1. september 1928. Kuupäev ja aasta olid teadlikult valitud.

Tähelepanu numbril 1928... aga see on juba teine lugu. Ehk kunagi. Millalgi. 

See lugu on nimedest.

Kuulutus lehes oli aga seotud muusikaga.

Minu klaveritunnid algavad 3. septembril Paldiski mnt 3 

...

Wanda Charlotte, Leenu ja Tõnise tütar.

Ema Leenu suri 1928. aasta juulis, isa Tõnis oli surnud juba 15 aastat varem, samuti juulis. 

Ma olen ennegi tähele pannud, et lähedaste inimeste surmaajad on sageli lähestikku. Mitte surma aasta, vaid just aastaaeg, minu vanaema ja vanaisa surid mõlemad märtsis, ema ja isa sügisel, oktoobri lõpp ja novembri keskpaik. Ämma ja äia surma kuupäevadel on vahet vaid 5 päeva. ... Aga see pole see lugu, lihtsalt tuli meelde.

Huvi pärast guugeldasin, et vaadata, kui suur tegija too Vanda omas ajas oli. 

Oli küll.

V.S...  eesti pianist ja muusikapedagoog

Kontsert "Estonias" on märk sellest, et arvestatav pianist.  

1925. a 7. märtsi ajalehes on arvustus.

W.S.-i klaverikontsert "Estoonia" saalis wäärib mitmeti tähelepanu, olgugi et ta näis olewat weel warajane, sest isegi suured anded nõuawad pikemat ettewalmistust. ... Wanda S, Leonid Kreuzeri õpilane, awaldab paljutõotawaid andeid, mis lasewad edaspidisel arenemisel loota häid wäljawaateid.

Tema vanemad olid Leenu ja Tõnis.

Leenul ja Tõnisel oli 10 last.

Ja nüüd tuleb lugu nimedest, lastest ja raskest elust 100 ja rohkem aastat tagasi.

Kõigepealt ei suutnud ma jätta imetlemata Tõnise ja Leenu valikuid lastele nime panemisel.  Mina oma sugupuus selliseid suurejoonelisi nimesid ei leia.

Teiseks aga oli mul väga väga valus, kui lugesin numbreid nende laste kurvast elusaatusest. Aeg oli XIX sajandi lõpp. 

Esimene tütar suri, kui polnud veel aastanegi.

Elvine Elisabeth... veebruar 1880 - november 1880 (8 kuud)

Georg Albert... 1882 - 1887 (5)

Ernst Adolph... 1883 - 1884 (8 kuud)

Johann Friedrich... veebruar 1885 - aprill 1885 (8 nädalat)

Helene Emilie... 1886 - 1892 (6)

Adele Christine... 1888 - 1890 (1)

Mida tunnevad küll vanemad, kes peavad kaotama järjest oma kuus last? See on küll väga kauge aeg tagasi, ikka valus sellele mõelda.

Järgmiste lastega läks paremini.

Karl* Theodor... 1893 - 1948 (55)

Roman Voldemar... 1895 - 1915 (20)

Wanda* Charlotte... 1897 - 1932 (35, tiisikus) 

Helmi Anette... 1901 - 1989 (87)

Tahtsin teada rohkem tollest muusikaõpetajast Vandast aastal 1928, jõudsin aga kaunite nimedega lasterikka pereni. Ja sain kinnitust, et ajad ajas tagasi polnud kaugeltki kerged. Mõnikord on tunne,  et tegelik elu saab olla kordades raskem ja keerulisem kui elu kesiganes kirjaniku raamatus kaante vahel.

Helmi, lastest viimane, on mõned aastad varem sündinud kui minu vanaema, nii et mingil määral eakaaslased. Elasid mõlemad Tallinnas, juba Eesti Wabariigi ajal. Kuskil on kindlasti tema lapselapsed, ehk minu eakaaslased. Kui Helmi 1989. aastal Tallinnas suri, mälestati teda välis-Eesti ajalehtedes kui endist Tallinna Tütarlaste kommertsgümnaasiumi õpetajat.

Pereisa Tõnis, Leenu abikaasa ja laste isa, oli ka omal ajal tuntud nimi. Eesti ettevõtja, pankur, Estonia seltsi esimees. Ja rohkemgi veel. 

1893. aasta 12. jaanuari ajaleht "Tallinna Sõber" kinnitab, et Tõnis S. on valitud linnasaadikuks Tallinnas. Ehk see oligi ta karjääri ja majandusliku edasimineku alguseks.

Alustas elu vaesuses, tegi kõvasti tööd, oskas ajada äri ja vajadusel teha olulisi otsuseid. Ja jõudis majanduslikult heale järjele. Näiteks on kuulunud talle Kirna mõis, mille ta peale 5 aastat omamist 1911. aastal edasi müüs, ja Paldiski mnt 3 asunud saun. See saun on tuttav mullegi, mina käisin seal pesus 60ndate lõpus ja 70ndate algul.

Just aadressil Paldiski mnt 3 pakkus klaveritunde 1928. aastal Tõnise tütar Wanda. Maja on suur ja mahukas, praegu paikneb seal hotell.

Isa Tõnis suri 1913. aasta juulis lühikese raske haiguse tagajärjel. 

Järelhüüdes ajalehes "Tallinna Teataja" on öeldud, et T.S. ärasaatmine toimus Jaani kirikus, kirik oli pungil rahvast täis, matuseteenistust pidas noor kirikuõpetaja Bruno Hasselblatt. Kirikust liikus pikk matuserong Kalamaja kalmistule. Omal ajal Läänemaalt vaese külapoisina Tallinna tulnud, õnnestus tal väga jõukaks meheks saada, kes leidis  aega ja jõudu ka üleüldsuse heaks: töö linnavolikogus ja erinevates seltsides. Veel oli ta hea peremees mitmete oma majade üürilistele, kellede poolt hauale pärg pandi, paljudele pärgadele lisaks.

Perest miskipärast ei sõnagi.

Tõnise ja Leenu poeg Karl Theodor (1893 - 1948) oli tuntud ühiskonnategelane.. Nooruses võttis osa I maailmasõjast, hiljem oli Kohtuministeeriumi nõunik ja Kohtupalati liige, ülikooli õppejõud ja Riigikohtu liige. Avaldas töid kriminaalõiguse alalt. Tema kodumajal Paldiski maanteel on paigutatud mälestustahvel. Kui linna satun, lähen ja kontrollin. Küllap seegi on aadressil Paldiski mnt 3.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis suursugustest nimedest, mis üle-eelmise sajandivahetuse paiku üks suurpere oma kümnele lapsele eluteele kaasa andis. Või mis ma nüüd vassin, päris alguses tahtsin ju kirjutada 1. septembrist 1928. 

Ehk kunagi kirjutan.

...