Digitugevused

 ...

Ma saan mõne asjaga hakkama. E-kirjad, blogi, pank ja fotode töötlemine, saidiprogrammi tegemine ja digi-registratuur. Ämmast tegin kunagi isegi pildi ID kaardi jaoks. Nüüd see vist enam lubatud pole, näpujälgedest rääkimata, neid kodus joonistada ei saa. Silmaga vaadates on mu näpuotsad täitsa siledad, polegi midagi joonistada, nii et nende abil oleks mind nagunii üsna raske tuvastada. Isegi politseimaja masin ei suutnud mu sõrmejälgi salvestada.

Kui sõbrants passilauas* käis, siis tal oli töötaja vähemasti appi tulnud ja (vaseliiniga?) näppe niisutatud, Rital Pärnus oli lausa kuninglik teenindamine, võeti vastu, suunati, aidati. 

Minu teenindaja istus tülpinud näoga klaasi taga ja isegi küsimusele, miks mul protseduur ei õnnestunud, ei osanud vastata. 

Mis on muidugi mõistetav, ta ju nii kaugele ei näe. Segavaid faktoreid teenindussaalis hetkel küll ei olnud, olin ainuke klient. Iseenesest loogiline, olin mai algul endale aja broneerinud, võtsin kohe esimese võimaliku... augusti alguseks sain. Eks selle ajaga jõudis ootesaal muidugi tühjeneda. Midagi hullu pikas ootamises ei olnud, mul oli õnneks pass veel kehtiv, sain reisil käia küll, ja kuna aeg see kiirelt läheb, need kolm kuud läksid nagu niuhti. 

Nüüd on mul uus ID-kaart, ja imede ime, fotol näen ma isegi veidi viisakam välja kui eelmisel dokumendil 5 aastat tagasi.

Sissejuhatus minu digitugevusele.

Nii et kui on vaja uut ID-kaarti, uut Mobiil-ID lepingut või kasvõi Maxima iseteeninduses arvet maksta, siis on blokk ees. Kui keegi kõrval noaga ähvardab, saan vast hakkama, muidu pigem mõtlen, et miks ma pean. 

Et saab odavamalt? Kokkuhoid pole kunagi mu tugevam külg. Mul on tehtud leping ühe väärika mehega, tema hoiab silma peal, et raha mu rahakotis otsa ei saaks.

Aga Maximas ma pigem ei käi ja Mobiili-ID uue lepingu sõlmimiseks kasutasin võimalust, et sattusime Rakverre: Telia esindust meie kohalikus pealinnas enam ei ole. 

Rakveres õnneks on, nüüd järgneb kiidulaulu teenindajale. 

Esialgu andis soovituse, et saan ise kodus arvutis ära teha, aga mis tehtud, see tehtud, ütlesin otse ja ausalt, et ma vist ei saa hakkama. Tüdruk tegi kõik vajaliku, enne hoiatas, et teenus maksab. See ok, hea asja eest pole kahju maksta.

Siis küsis, kas telefoninumbrid peaks alles jääma. Loomulikult, mul on seal ju kõik numbrid, mis kogu mu mobiilse elu ajastul on kogunenud. Info korras öeldi, et osa telefoni mälus ja osa kaardil. Ma sain nad kõik kenasti telefonisse tagasi. Natuke piinlik moment oli, ma ju tean, palju neid mul on. Ilmselgelt on see märk sellest, et koristamine ja asjadest (ja inimestest) lahti laskmine pole mu tugevam külg. Isa surmast saab 9 aastat...

Mulle kõik see teenindamine niiväga meeldis, ma oleks veel mõne teenuse tellinud ja veel juurde maksnud, kui midagi meelde oleks tulnud. Aga ta näitas, kuidas PIN koode vahetada, lõpuks tegime selle koos ära.... tema tegi, mina ütlesin ette. 

Numbreid siis. 

Numbreid teatavasti ma armastan ;) 

Nii et pole hullu, et mul on nõrk digitugevus, 

... 

*Passilaud on sõna nõuka-ajast, samuti nagu pasportist. Mul on tunne, et veel sai vanasti  passilauas taotleda luba piiritsooni sõitmiseks. Kui tahtsin minna Pärispeale või Saaremaale.

...

Esivanemad II

...

Minu vanaisa ema oli Kadri ja vanaisa isa oli Jaan.


Jaanist ma juba kirjutasin, nii palju, kui Mango oli üles tähendanud.

Üht-teist nende pere elust annab veel välja lugeda vanaisa Siberi-aegade päevikutest, aga mitte palju. Vähe on seal kirjutatud elust-olust, rohkem tema enda unistustest, ideaalidest, lootustest ja plaanidest.

...
Aga vanavanaemast on mul ka mingid killud. Kõigepealt ehk see, mida ma ise mäletan. Mitte et me kohtunud oleks, Kadri suri ikka mitmeid aastaid enne, kui mina sündisin.

Aga temast on üks lugu, mida minu vanaema rääkis.
Oma elu viimased aastad veetiski Kadri oma poja (minu vanaisa) peres.

...
Jaan oli 75, kui ta 1940.aastal suri, Kadri temast 5 aastat noorem. Mõned aastad hiljem, kui memm enam üksi hakkama ei saanud, toodi ta maale minu vanaema-vanaisa juurde.

Meil oli seal köögis laua ääres sellised pikad pingid. Kui otsa peal istusid, ja kui keegi siis pingilt püsti tõusis, oli alati võimalus oma raskusega pingiots põrandale suruda ja ise kukkuda. Ikka juhtus nii, et mõni kukkus, kuigi kõik teadsid, et otsa peal on ohtlik istuda.
Tookord oli Kadri see, kes pingiotsal istus ja usinasti sokki kudus. No ja siis juhtuski, et viimane naaber püsti tõusis ja memm põrandale maandus. Aga ega ta ei lasknud ennast sellest segada, oli põrandal maas, käed kõrgemale tõstetud ja näpud nobedasti kudumas, kallist aega saa ometi raisata.

Vanaemast on minu käes tema viimane dokument, 1941.aastal välja antud "Ausweis", üks pool eestikeelne "Isikutunnistus" valla templiga, teine pool saksakeelne, tempel haakristi ja kotkaga.
Ja tagumisel küljel juba uus valitsus platsis - venekeelne sissekirjutus elukoha vahetamisel. 9.oktoober 1944.


22.septembril oli Punaarmee sisenenud Tallinna.

Kui vanavanaema Kadri suri, oli ta 78 aastane.
Minu ema oli siis 19. Minu käes on kaks minu ema kirjutist tema vanaemast.

Üks algklasside-aegne koolikirjand "Minu vanaema".

Ühe kirja mustand peale matuseid 1948. aastal.

Kiri Kaarinile.

... kõigepealt tahaksin seda kirjutada, mis mul kõige enam südamel on. Nimelt mu kallis kadunud vanaema. Veel praegugi on need muljed nii sügavad ja mõtted keerlevad alatihti tema juures. Ja meil kõigil on hirmus kahju sellest, et Sina ega Su emme ei saanud teda viimasel teekonnal saata.

Kurb oli see ärasaatmine, kuid siiski nii pühalikult ilus, pani kõik hinge õrnemad keeled helisema. Laupäevaõhtu oli nagu jõululaupäeva õhtu. Kirjutuslaual oli valge lina, seal peal vaas alpikannidega, suur piibel ja põlevad küünlad. Ainult küünlavalgus ja toas vanaema kirst. Ning ümber leinavad inimesed. Laulsime ja mina mängisin harmooniumi või nagu sobiks nüüd ütelda – orelit. Lugejat kahjuks ei olnud ja Metsavahi memm püüdis seda tühja kohta asendada.

Hommikul kella 11-ne ajal ootas auto meid Lanstoa juures. Kandsime vanaema kirstu sinna ja edasi asusime pikale teekonnale autoga. Kui jõudsime Tudulinna, siis juba hämardus. Kohapeal oli kõik valmis korraldatud. Nüüd oli vanaemake seal, kuhu ta juba aastaid oli igatsenud, kodus. Auto sõitis edasi surnuaia juurde. See oli unustamatult kaunis, kuidas pojad kandsid vanaema kirstu surnuaia väravast sisse, puhkpilli orkester mängis leinalaulu. Kaunim kõigest oli matus õhtupimeduses, kui taevas säravad tuhanded tähed ja sinul on vaba lend otsida taevaste tulede hulgast kalli kadunu silmi.

Laulsime ja läksime tagasi onu Etsi koju. Oli nii hea olla koos nendega, kes sulle lähedased ja kallid.

Hommikul kell pool 5 algas tagasisõit ning kell 11 olime juba kodus, väsinud ja tülpinud.

Nüüd on kõik möödas, ainult mälestuste päevikus on üks kurb kuid ühtlasi ilus mälestus juures...

...