...
Täna tegin poetiiru. Uuskasutuskeskus on meelelahutuseks, Grossi-pood mõningateks odavateks ostudeks ja Selver, mu lemmik, on kolmapäeval oma pikaealiste klientide suhtes eriti vastutulelik, mis sest, et mõnikord tema peale kuri olen ;)
Ah jaa, apteek ju ka!
Apteegis ostsin kaasale rohu välja. Tavaliselt ma annan esimesena tema ID-kaardi, siis kohe küsitakse minu oma. Täna mul ainult enda oma oligi, pluss peast tean kaasa isikukoodi. Apteeker heitis pilgu kaardile ja ütles: ”Mul on teie oma ka vaja.”
Nojah, ma pean vist rõõmustama, et ta pildil olevat lõusta minuga ei samastanud, aga olin siiski sunnitud tunnistama, et kaart ongi minu oma.
Tundus, et proua kohmetus, aga mul oli päris lõbus!
Mis sellel kõigel on tegemist signaaleksemplariga?
No ma käisin ju kõigepealt Uuskasutuskeskuses. Ma ostan sealt alati midagi, kasvõi ühe pisikese asja.
Täna ostsin raamatu.
Õhuke (70 lehekülge), pisike (10,5 x 16,5 cm) ja odav (25 kopikat... oi vabandust, 50 senti).
Mats Traar ”Ajalaulud”, luulet 1986-1989
Algul mõtlesin, et kuskilt raamatukogust maha kantud või pihta pandud raamat. Kodus uurisin sissekirjutisi rohkem... signaaleksemplar.
Ja luule.... vastavalt ajale 1986-1989.
vahin aknast välja
ega taha midagi teha.
Hulk aastaid mäletan sellist istumist.
On vaheldunud aastaajad, vihm ja lumi,
maavaated linnade tusase lärmiga,
tööd ja ametid.
kuid ängistus on sama.
Ning võõrus.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar