...
Tõesti hea vahelduseks filmi suurel ekraanil vaadata!
Kohalikus pealinnas on muusika- ja teatrimaja, küllap päris kinos on veel suurem ekraan, aga kuna kodus vaatasin viimati Jupiterist mingit seriaali, pilk tahvelarvuti ekraanil, siis laupäevane kino oli ikka kordades suurem.
Teaks mõõtmeid, arvutaks välja, kuimitu korda...
Mäletan, kui vanaemale Adamsonisse telekas osteti, oli arutelu, kas valida ekraan suurusega 2 postkaarti või 4 postkaarti. See võis 70ndatel äkki olla? Või veelgi hiljem. Peaks onu käest küsima, nemad sellega vist tegelesid. Igatahes tulemus oli märkamist väärt.
Punane ja 4 postkaarti!
Suveks viidi teler maale, kuigi elektrit tol ajal seal ei olnud. Elekter tuli nende maakodusse tunduvalt hiljem, siis kui onu nr 3 seal toimetama hakkas, 90ndate algupoolel.
Aga vanaisa oli tehnikainimene, kuigi elektrit polnud, oli majas valgus sees. Minu ajal laaditi aidas mingeid akusid, ema nooruses kasutati tuule energiat. Aga isegi petrooli-lampi mäletan.
Kui nüüd ekraanide juurde tagasi tulla... minu tahvli ekraan on vast 2,5 postkaardi suurust, mis on ilmselgelt väiksem kui oli seda vanaema televiisori oma.
Kinolinast rääkimata.
Ah et mis kino laupäeval sai?
"Vigaseid pruute" käisin vaatamas.
Oli küll natuke teistsugune kui mina viimasest lavastusest mäletasin, aga ehk just selle võrra ilusam ja lõbusam. Vahepeal läks isegi silm märjaks... aga see võis olla ka muudest meeleoludest.
...
2 kommentaari:
Elektrist ja ekraanidest oled kena kokkupanemise teinud. Võõrsile minnes tassisin ikka läpaka kaasa (poeg ka), sest telefon on hädaabinõu. Kodus mul väike ühendatud suurega st. ikka päris suur monitor.
Olen lapsepõlvesuved veetnud maal ilma elektrita.
Heaga harjub kiiresti! Olgu see siis helendav ekraan või igapäevane elekter. Selline tunne kohe, et elu jääb seisma, kui üks neist käest võetakse ;)
Postita kommentaar