Mask maha, mask maha

 ...

Mida aasta edasi, seda raskem on uute asjadega harjuda. Mäletan oma esimest kogemust maskiga eelmisel kevadel. Kohalikus pealinnas oli mammograafi buss. 

Loomulikult oli mask kohustuslik.

Kui mind bussis kirja pandi, oli mul aega vaadata. Ja märgata, et oi-oi-oi! minu mask on tagurpidi, valge pool väljapool. Vabandamise peale (et äkki olen ma nüüd eriti ohtlik), sain siiski lohutuse osaliseks. 

Seda, et traat allpool oli, märkasin ma alles pärast, maski ära võttes.

Nüüd olen ma vilunud maskikasutaja. Pole probleemi! Ühe käega, õiget pidi, õiges kohas, nagu naksti.

Nüüd on muud probleemid. Enam ei märkagi, et mask ees, alles poolel teel kodu poole sõites tekib tunne, et näos on midagi liigset. 

Ei-ei, see pole meik. Piinlik tunnistada, ma ei mäleta, millal end viimati meikisin. 

Selle võib ealiste iseärasuste kirja panna. 

Et ei mäleta.

Aga hiljuti võeti maskide kandmise kohustus maha.

Kas ma nüüd käin avalikus ruumis ilma maskita?

Kus sa sellega, mul on ümber harjumiseks jälle aega vaja. 

Viimasel poeskäigul suures Selveris üks tädi (ilma maskita) vaatas mind kohe mitu korda. Endal oli selline nägu ees, et küll tahaks midagi ütelda. Näiteks seda, et tänasest enam maski kandma ei pea. 

Aga tagasihoidlik Eesti inimene, ei öelnud.

Meil ainult telesaadetes karjutakse: mask maha, mask maha!

Tegelikult, aru ma ei saa, miks ma üldse neid igavaid meditsiinilisi maske kannan. Lapsuke disainis mulle maski ikka juba mitmed aastad tagasi. 

Vaja vaid tootmisesse anda!

...