...
Blog.tree on kadunud. Poleks arvanudki, et temast puudust tunnen, seda enam, et viimasel ajal oli ka seal blogide valik kokku kuivanud.
Aga tunnen puudust! See pole aus, kaduda nii, ette hoiatamata.
Võib olla just nende kadumiste pärast, aga võimalik, et tegelikult ka, on tunne, et kirjutatakse vähem. Või kirjutavad vähem need, keda olen harjunud lugema. Loomult laisk, pole uusi asemele otsinud.
Aga lugeda tahaks.
Puudust tunnen vanadest blogi-tuttavatest, kes enam ei kirjuta.
See pole aus! Kaduda nii, ette hoiatamata.
Nüüd otsisin välja ühe sellise seisma jäänud blogi. Kuna tundmatut blogijat ei julge sõbraks nimetada, siis seda, et meie blogid on sõbrad, võin kinnitada. Blogid peaaegu ühevanused, ja blogipidajad justkui koeraomanikud, kes oma lemmikutega väljas jalutamas käies kokku saavad ning mõned laused vahetavad. Ja koerte st blogide kokkupuutepunktidel silma peal hoiavad.
Võõraga omaks saavad. Sõbrakski. Olgu see siis koer või blogi.
Nüüd pole me juba hulk aega trehvanud.
Eile võtsin selle tuttava, juba aasta või paariks seisma jäänud blogi, ja hakkasin lugema. Esimesest postitusest peale.
Lugemist jagub kauemakski. Ikka kümne aasta jagu postitusi.
Ehk tuleb siis ka teadmatusega leppimine. Et blogija, kelle kirjutamisest osa sain, on oma elukorralduses teised valikud teinud. Miks?... jääb vastuseta.
Mulle ei meeldi teadmatus. Usun, et "Estoniaga" lähedase kaotanud inimesed kannavad kaotuse tunnet kauem ja rängemini, sest loole on jäänud punkt panemata.
Tuttav püüab täita lünka suguvõsa ajaloos, kus sõja segastel aegadel jäi teadmata kadunuks vanaisa, kellega elus ju tegelikult ei kohtutudki. Kui jälgi ajades õnne on, tuleb ehk leppimine, ja teadmine, et on olemas koht, kus küünal panna ja lähedust tunda.
Sõbrapäeval jagati minuga videot... muusika Dmitri Shostakovich. The Second Waltz. Tuttav, aga juba pikaks ajaks unustusse jäänud. Kuulasin ja vaatasin kohe mitu korda.
Pildil tiivulised sõbrad.
Ma ei ole hea sõber... linde talvel ei sööda. Midagi peab ju tuleviku tegemisteks jääma ;)
Seda enam, et söögimaja on, vaja vaid uuesti üles panna.
...
10 kommentaari:
Ehh, ma tean, mida sa tunned :(
Ma olen üritanud uurida, et kes oli omanik ja miks ta lõpetas, aga vastust pole. Oleks ta pannud üles banneri- maeiviitsi enam , kas keegi tahaks omale?
oleks vähemalt aus olnud ja huvilised oleks saanud üle võtta..
Valts oli väga hea - nautisin täiega. Kas keegi mitte seda kaasaegsamas soustis ei esita?
Eks ole ju... teadmatus on kõige hullem!
Ma vist tean, keda sa mõtled. Olen ka teda otsinud ja võin öelda, et FBs annab ta endast vahel märku.
Aga see teine valss on minu lemmik ka, sel on kümneid variante internetis olemas. Jätkub kuulamist päevaks-paariks.
Siis on lootust, et tuleb ühel päeval üllatus-postitus :)... kuigi pigem ei...
Valssi olen täna ma ka juba palju kuulanud, üks lõppeb ja annab kohe teatepulga järgmisele. Aeg-ajalt kaldub küll teelt kõrvale, aga need kalded ka väga kuulatavad ;)
Vahel on nii, et päriselu keerab kõik peapeale, nii et blogimine ei paku lohutust ega lahendust.
blog.tree kadumisest on tõesti kahju. Mina ka ei viitsi uusi blogisid otsida. Vahel on üllatusi, kui näiteks ammune armas blogija tuleb äkki kommenteerima ja siis saad teada, et ta vahetas identiteeti- tegi lihtsalt uue blogi.
Jep. Õnneks blogimaailmas on nimevahetus lubatud :)
Milline montaazh sellel valsil, auuu...mitmeid filme nii sulavalt kokku pandud. Vanade tähtede sära aegumatu muusika taustal. Igal muul korral oleks ajalist/ajaloolist tervikut eelistanud, aga see montaazh!
"Eile võtsin selle tuttava, juba aasta või paariks seisma jäänud blogi..."----Uuu-uu, hundu(?)
tema jah...
Postita kommentaar