Putukajutud

 ...
Urmas rääkis täna hommikul Ökoskoobi saates putukajutte . 

Loomulikult tema putukaid ei karda. 
Ja loomulikult teeb ta täiuslikke pilte, nii putukatest kui mutukatest (ämblikud ja ämblikulaadsed).

Putukajutud olid kohati kurvavõitu. Näiteks see, et mis saab putukatest, kes elutsevad heinamaal, kus heinategu lõpeb heinapakkide rullimisega. 
Putukad jäävad rulli sisse ja see pole enam neile sobiv elukeskkond.

Või lugu puukidest, kes ei taha üldse inimesele halba, aga kurjad bakterid on valinud nad välja, et nende abil inimestesse haigust poetada.

Puugid kui kullerid... kui kasutada U.T. väljendit.

Lohutuseks ehk see, et puugid ei ole putukad, puugid on ämblikulaadsed. Hirm ämblike ees on suhteliselt levinud, nii ka hirm puukide ees.

Hirm ei ole kaasa sündinud, hirm tekib läbi legendide või läbi isiklike hirmutavate kogemuste. Tegelikult putukad meid ei ohusta, näiteks sääsed oleks ehk siis inimesele ohtlikud, kui 100 000 sääske su kallal toimetavad, siis ehk peaks muretsema.

Kõrvahargid näevad hirmutavad välja, samas ei peaks neid kartma. Kunagi lugesin artiklit (autor ka U.T.), kus oli öeldud, et kõrvahark on eriline putukas, sest tema hoolitseb oma järeltulijate eest, toidab ja kaitseb neid kuni "lapsukesed" iseseisvaks saavad. 

Minu lugupidamine talle!

Aga muidu suhtun putukatesse (ja mutukatesse) nii ja naa. 

Mul ei meeldi porilased, kui nad kevadel päikeselise ilmaga leiavad, et tahavad karjakaupa külla tulla.

Kui puuk mu keha külge haakub, aga lahti enam ei taha lasta (Ireen sai ta küll ühe kiire tõmbega kätte). 

Kui kuskilt teadmata sahtlist koiliblikad tuppa õppelennule tulevad.

Ja ma vihkan põdrakärbseid!

Aga mul ei ole midagi selle vastu, kui putukad ümber minu elavad, samas mind rahule jätavad. Kui nad ümber minu tiirutavad, maja ees valgel ristikul sumisevad, isegi kui mõnikord sutsavad, aga nii, et valus ei ole ja ühtegi jälge ei jää (enamasti ei jää). 

Mulle sobib, kui ämblik hommikul mind kempsus tervitab või päeval akna taga toimetab, kui liblikas tuppa lendab või ritsikas õla peal istub ja end päikesepaistel soojendab.

Minu väike palve putukatele vaid, et püsi paigal ja lase end pildistada!

Ja ära näri mu kallal!

Sai jälle pikk sissejuhatus, nüüd lugu ise.

Või pigem pildid, sest ma ju pean oma viimase aja putukapilte näitama, ja siis on sissejuhatus oluline ;)

...

Esimese selle kevade erilise mutuka, kes pildile sai püütud, leidsid lapsukesed. Olen tähele pannud, et kui lastega kolamas käia, siis nemad oskavad leida. Mina jalutan rahulikult mööda nii põnevatest kändudest kui erilistest taimedest, pisiloomakestest rääkimata. 

No ei näe!

Isegi see väike kuldne kaheksajalgne oleks jäänud.

Aga ta on ju imeline!

10.06.2020

Järgmine sõbrake võttis osa meie piknikust kohaliku ujumiskoha läheduses. 

Meil oli tookord tore matk, tunnike kõndimist ja söömaaeg  ... ja jälle tunnike ... ja jälle söömine. 

Kohe päris mitu söömist oli!

...

Aga see mumm üritas karikakraks kehastuda. 

05.07.2020

Päris kindel, et  keegi teda ei märka!

...

Mõni putukas naudib suvitamist mere ääres. Miks see roostes anum parem pleesitamise paik kui kivi on, võta sa kinni. 

Aga miskipärast sobis. 

Kohe pikaks ajaks. Sain mitu pilti teha.

20.08.2020

...

Ritsikas võttis osa Kihnu räimeretkest.

05.09.2020

Õigem öelda, tema saatis meid teele, kui me järjekordse räimeampsuga oma maitsmismeelt rõõmustanud olime.

...

Mõni putukas on eriti sätitud. Kõik on kaunis: tiivad, tundlad, säärejooks ja talje.

01.09.2020

... 

Lõpetuseks veel üks ämblik. 

Kodu mere ääres, kuuri katuse all.

Võrguniitidele pisut nööri abiks võetud.

Vanad lood putukatest leidsin ka üles.

...