...
Lõpp mustikatega... elagu pohlad!
Loomulikult hakkas just siis, kui metsa läksin, vihma sadama.
Või kui täpsem olla: loomulikul läksin ma metsa just siis, kui sadama hakkas. Kui riidesse panin ja ratta välja lükkasin, siis veel ei sadanud. Terve hommikupooliku oli ilm suhteliselt normaalne, aga ma ei saanud kuhugi minna, sest mu telefoni aku oli tühi. Teada tõde, kui metsa lähed, peab olema laetud telefon!
Tegelikult ma isegi natuke rõõmustasin, et vihma sajab. Ehk pääsen seekord põdrakärbestest!
No ei olnud päris putukavaba, aga talutav õnneks oli.
Ja pohlad avaldasid muljet.
Seeni sain ka, peaaegu oleks tulnud loo pealkirjaks Päevapraad.
Värske kartul pannil või ja kukeseentega.
Aga kuna pilti polnud aega teha (nälg näpistas), siis olgu päeva märgusõnaks pohlad.
Ühe uue vanasõna kuulsin täna ka.
Kes leiva peal ei leba, sest leivameest ei saa.
Mis teisisõnu tähendab, et peale sööki peab leiba luusse laskma, muidu töö ei edene.
Mul jäi lebamata, aga pohlad puhastasin ära.
...
2 kommentaari:
Ehhh.... eks ma pean Lissaboni IKEASse minema ja jõuluks purgikese ostma... seda õrna pohlamaitsega ollust, milles on rohkem suhkrut, kui pohli. Aga vähemalt on võimalus.
Kukeseened (külmutatud kujul) olid üks ainumas kord Lidlis.
Aga siin on marmelod ja see aasta nuputasin lõpuks oma valmistamiseviisi. Väga hea asi tuli (millest kohalikud ilmselt midagi ei arva).
Aegle marmelos... guugeldasin ja nägin pilti :) Üsna ebaküdooniate moodi näevad välja, kas on ka kõvad ja hapud? Põõsas? Või pigem puu?
Mulle meeldib pohlamoos, sest sinna pole vaja palju suhkrut, säilib niisamagi hästi.
Postita kommentaar