Kunagi oli selline laul, mul olid isegi sõnad peas. Nüüd ei teagi, kas kunagi lauldi mulle unelauluks või laulsin mina oma lastele... või on mõlemad variandid õiged.
Hakkasin laulu autorit otsima, et mis aastal see oleks saanud olla.
Ja jõudsin rootsikeelse variandini.
Eestikeelsed sõnad tegi Heldus Karmo 1962. aastal.
Nii et ema võis seda laulda küll, õele ehk rohkem kui mulle.
Aga minu lugu on ühest teisest konnast.
Lõikusin oma vägevate Fiskars murukääridega vananenud karikakraid, kohati oli neid ikka terve padrik.
Ja mis ma näen!
Konn!
Nagu peremees kõige tihedamate rohututtide vahel.
Õnn oli, et nägin, millimeetrite mäng, et ma konnale kääre sisse ei löönud.
Loomulikult käivitus päästeoperatsioon. Väike lootus oli, et ehk on prints, üks soe suudlus ja tõde selgub.
Suudluseni ei jõudnud, piisas soojalt silma vaatamisest.
Ta lihtviisil kusi mu peale... nojah, peale just mitte, see purskeava oli õnneks suuga vastupidises suunas.
Mina pääsesin, trepp sai üle ujutatud.
Kas ma sellisest printsist olen unistanud!
Otsisin uue varjulise koha ja saatsin konn-printsi noort ja kaunist tüdrukut ootama, kes teda suudlema oleks nõus...
No ma ei tea... kui ta just vahepeal vanadusse ära ei sure, jääbki ta sinna põõsa alla ootama!
Ei tasu ikka nii valiv olla!
...
6 kommentaari:
Sellest konnast laul siin toredas esituses:
https://www.youtube.com/watch?v=1t-mhkMzyhM
See on tõesti üks tore esitus :)
Konnakiusaja, ma ütlen!
No ma ju ei musitanud ;)
Seda mäletad https://pildiproovid.blogspot.com/2013/09/kentsakas-tegelane.html?
Eehheehheee! Selgub, et konnad, lisaks sellele, et lemmikloomad, meelitavad jätkuvalt lauluviisi huulile :)
Mul on hea meel, et teistele ka konnad meeldivad :)
Postita kommentaar