esmaspäev, 24. juuni 2019

Ealised iseärasused

...
No mis see muu on, kui ealine iseärasus.

Rahulolematus.
Kui  miski asi hakkab närvidele käima, siis ikka täiega.

Needsamad iseteenindavad kassad ostukeskuses... samas, tõenäoliselt tekib neid juurde, ja see aitab kindlasti kaasa mu säästliku eluviisi välja kujunemisele. 
Juba mõtlemine, kuidas ma oma piripindani täis ostukäruga hakkan ennast teenindama, ajab judinad seljale.
Andke mulle inimest, palun!

Aga eks ma pean ennast kohandama hakkama. Ostan vähem ja harvem käin poes.
Ei ole halba ilma heata.
Päris kindlasti saab vähemaga hakkama!

Raamatupoodi pole ka enam asja, ja mitte suht kõrged hinnad (ikka leiab odavamat huvitavat ka), vaid see, et pärast pean ise toimetama.
Iseenda klienditeenindajana.
Aga pole hullu. Raha jääb alles, ja kodus riiulil on piisavalt lugemata väärtkirjandust.
Hetkel veel külaraamatukogu ka täitsa toimib.

Või siis viimane kord teatris. 
Vabaõhuetendus.
Või nojah, küünialune.

Etendus oli hea. Hinge minev ja mõtlema panev.

Aga terve etendus kummitas kuklas, et miks teine inimene pidi koju tagasi minema. Saali minemine oli raskendatud,  viisteist astet järsku treppi.
Ealised iseärasused, mõni lihtsalt ei saa treppe kasutada.

Järelikult pole kõigi jaoks.

Loomulikult oleks saanud, kui oleks olnud tahe aidata.
Tehniliselt teostatav.

Üks inimene lava poolt sisse juhatada, olid sealgi omad klienditeenindajad. Ja etenduse alguseni oli tubli pool tundi.

Aga läks nagu läks, autole hääled sisse ja tagasi koju koti peale.

Kui nüüd viimasele reisile tagasi vaadata, siis kõik oli väga hästi. Mu meelest ongi reisides kõik alati hästi, kui just mingit jama pole. Terrorirünnak Stockholmis aastal 2017... ma ju ka olin samal ajal samas kohas, ehk mingi 10 minutit varem.

Hästi on isegi siis, kui natuke igav on. 
Või mõni asi natuke valesti.

Aga ju see minu mõtlemine on, et mõni natuke valesti ootamatult suured mõõtmed võtab.
Ja siis lähebki kops üle maksa.

Kui me Uppsalas, istusime bussis ja ootasime.
Kell 13.00 pidime bussis tagasi olema. 5 minutit anti hilinemisaega ka.
Ok, akadeemiline veerandtund, kuigi ebamugav, aga lõpuks ju lepid.
Seda enam, kui põhjust ei tea.
Võivad olla ealised iseärasused, südame nõrkus, vetsu vajadus või vales suunas kulgemine.
Lepid olukorraga, istud bussis ja ootad.
Mis sest, et kirik oli äge ja mingile grupile jagati põnevat infot. Oleks võinud ka kauemaks jääda.
Kui oleks teadnud, et lõpuks nagunii edasi liikumist ei toimu.
Ei kell üks, ei veerand kakski mitte.
Veel viis minutit... kümme... viisteist.


Siis nad tulid.
Hilinejad.
Kaks noorepoolsemat naist... kui arvestada, et grupis peamiselt vanemaealised olid.

Poleks vist pidanud sõna võtma, aga mul kahjuks keelekasutus kiirem kui mõtte liikumine.
Tähendasin, et oleme prouasid pool tundi oodanud.
Prouad, või vähemalt üks, vabandas.
Et nii huvitav oli.

Urrrr, urrrr.

Alati võib ju midagi ette tulla, aga lihtsalt, jäime hiljaks, sest nii põnev oli.

Siin terve bussitäis ootamas.
Mida ma ka ei suutnud märkimata jätta.

Edasi? Kuna aeg oli piiratud, vaatasime paari huvitavat kohta läbi bussiakna.
Aeg Uppsalas oli juba plaanipäraselt napivõitu, meil sai pool tunnikest lihtsalt maha molutatud.

Ega mina ka ennast hästi ei tundnud.
Oleks võinud vait olla, aga no mis teha, ei suutnud.

Ealised iseärasused.

Näiteks nagu see, kui mobla peos, vajutan korduvalt ja intensiivselt klahvile number üks.
Ja ei suuda mõista, mis telekas kanalit ei vaheta.

Oeh, oeh, oeh.
Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab... nagu ütles minu vanaema.
...

2 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Minu vanaema ütles, et miks see surm küll ei tule, oeh...
Tuli ikka, üheksakümne viiendal eluaastal:)

tegelinski ütles ...

No näe kui kaua võivad kesta ealised iseärasused ;)