Tüütu ostleja

...

Ma käin poes nii harva kui võimalik, ja selge see, et siis on käru kuhjaga kaupa täis. 

Isegi siis, kui mitmes poes käin. Nagu täna, otsustasin, et see saab olema selle nädala ainuke poering.

Oligi täielik ring kohalikus pealinnas: Grossi pood, Selver, Mini-Rimi ja Maxima. Kõige suurema arve tegin Grossis, küllap seepärast, et seekord sattusime sinna esimesena. 

Justkui mingi paanikahoog, et nälg majas, vaja ikka kohe ja palju.

Justkui jääks see mu viimaseks ja ainukeseks ostlemiseks.

Aga mul oli meeles kõik, mida vaja, ja Gross üllatas päris mitme soodsa hinnaga. 

Soodsad hinnad, aga arve ikka 40 euri. Ok, sinna mahtus paar kingitust jõuluvana kingikotti, nii et olgu pealegi.

Selveri arve oli kaks korda väiksem ja edasi Rimis omakorda eelmisest poole väiksem.

Aga lugu ise räägib Rimist. Laon kibekähku asjad lindile, ikka oma kümmekond toodet. Ja nagu tavaliselt, nii kui asjad letile laotud, hakkan neid teisest otsast kotti toppima.
Kui näppe nobedasti liigutada, on selleks ajaks, kui maksma peab, kõik kenasti kotis.

Haarasin koti porganditega... mulle tundus, nagu oleks minu poole nihutatud.
Läks hoopis pahandamiseks. Et mis mina võtan kaupa, kui alles kaalumata.

No sry, mulle tundus küll, et juba kõik. 

Mis ja kus, pahur tädi võttis mu porgandid ja alustas kaaluprotseduuri otsast peale.

Ma ei lasknud ennast segada, naeratasin, vabandasin. 

Toppisid kotti ja tasusin arve.

Ilmaasjata. 

Kodus avastasin, et porgandite eest olen 2 korda maksnud. 

Kaks korda 1,075 kg ja 37 senti.

Piinlik on nende sentide pärast tehingut vaidlustada, aga kange tahtmine on küll.

Aga olgu peale, las ta olla.

Ju oli täna lihtsalt selline päev, et ma teenindajatele  närvidele käisin.

Selveri kassa-proua tegi ka märkuse. Et miks ma kilekotte, kus aed- või puuviljad sees, kinni ei seo. Et veerevad laiali.

Jesper, ma pole kunagi sidunud. Nüüd ma siis tean, vaesed kassiirid, kes minuga kogu mu eelneva elu on pidanud tegelema.

Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis Grossi poe kassa-preili oleks võinud ka pahandada, muu hulgas ostsin sealt kaks hauaküünalt, ja kui lint liikus, hakkas üks küünal veerema ja kaas tuli pealt ära.

Kassapidaja pani tagasi.

Naeratas ja ütles, et need kohe on sellised küünlad.

Kusjuures, vaatasin üle, ainult Grossi poe ostutšekil oli teenindaja nimi, teistel olid ainult miskipärast pikad numbrid.

Vähemasti tean, keda kiita!

Selline lugu siis... ainult 37 senti, aga juttu jagub kauemakski.
...