Elu on antud selleks, et end tööga tappa.
Mõnikord ma olen nii mõelnud.
Kui ma näen, et tööd on nii, et tapab.
Või et inimene ei hooli oma tervisest ja teeb tööd, nii et tapab.
Kunagi ammu-ammu, kui oli see teine aeg.
Nõuka-aeg ja kolhoosid.
Kui ikka kombainiga põllul, siis ei olnudki võimalik kella vaadata. Poole ööni rabasid, kombainer ja autojuhid, niikaua kui ilm ja õhuniiskus lubasid.
Või sügiskünd või heinategu.
Mõni mees kündis endale autoostuloa. 24 tundi ööpäevas kündis, vahepeal ikka mõne tunni tukkus ka, siis kündis hea sõber tema eest.
Üritus õnnestus, mees sai omale auto. Oli rajoonis kõige parem kündja.
Auto oli mingi heledam "Žiguli".
Tol ajal oli külas nii vähe autosid, et ma isegi teadsin nende numbreid peast. Nüüd ei oskaks küll öelda, mis värvi ja mis marki autodega naabrid sõidavad.
Küllap on tänapäevalgi piisavalt neid, kes ennastunustavalt tööd rabavad.
Tööle pühendunud ja töö juures asendamatud.
Aga ühel hetkel sa enam tööl ei käi.
Erinevatel põhjustel.
Mõni otsib uut väljakutset, mõnel jukerdab tervis, mõni tunnetab, et toss väljas, mõne lepingut ei pikendata, mõni koondatakse, mõni vallandatakse.
100 põhjust aeg maha võtta, plaani pidada, uut töökohta vaadata, koormust vähendada või hoopis koduseks jääda.
Kaasaaega kogenule tundub õõvastava mõttena töötada surmani.
Või end tööga tappa.
Minu vanaema oli terve oma elu koduperenaine. Ma ei tea, kui rahul ta sellega oli, aga nali ja naer, laul ja sõbralik meel olid tema igapäevases olemises.
Aga siis olid ajad teised, vanaema oli 45 aastat minu ajast taga.
Enne minu aega.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan?
Et võib olla ka nii.
Tahad tööl käia, aga polegi tööd, mida teha.
Näiteks need, kes võimalusel keelduvad koondamisest või siirdumisest varajasele pensionile.
Jaapani suurettevõtted on selle peale mõelnud.
Väljaaetute toad.
Terve tööpäeva veedavad nad oma töökohas toas, kus saavad teha mitte-tööd. Lugeda lehte, vaadata telekat, suhelda.
Kuulsin seda raadiost.
Mida teha, kui juba kõrgelt haritud inimesed saavad tööst vabaks?
Kas on vaja minna tööle või üritada saada hakkama kodusena?
Kui raha on piisavalt, siis pigem tööle ei kipuks.
Või kes teab, kui ikka töökohas on üks korralik oidashibeya... miks ka mitte seal aega veeta.
Lugu ise oli "Postimehes".
...
2 kommentaari:
hea, et jaapanlastele viitasid, lugesin lugu ka kunagi, aga vahepeal hakkas vist igav ja lõppu ei jõudnud. nüüd lugedes sain aru, et kõige põnevam oli just lõpus.
Tegelikult tekkib mitmesuguseid mõtteid:
kui raha on piisavalt, siis tööle ei kipuks. Jah, nii see on. Meie põlvkonnal naljalt piisavalt raha pole. Aeg oli selline. Kui just lotovõit või pärandus, või väljamaa mees :P
Kui koju jääda, siis peaks olema väga tegus hobi (näiteks aed) aga see ka kisub vist rohkem igapäevatöö poole. Rahatuna on ka kodukaunistamine raske. Ka kultuuri nautimine, reisimine, ka auto omamine on nagu üks pereliige juures. Tervise eest mugavlevalt hoolitsemine eeldab samuti raha olemasolu (hea toit,igasugu spaatamised, massaazid, hooldused)
Samas need minuvanused, kellel pension ja töö kurdavad igapäevase väsimuse ja tüdimuse üle ja tervise üle. Pension ja kasvõi osaline töötasu annab võimaluse. Üks mu tuttav (oleme enamuses ikka väiksepalgalised) sõnas, et ta pole kunagi niipalju raha teeninud kui nüüd pensioniga kokku. Seepärast punnitamegi edasi odavpalgalistel kohtadel: kes põetaja, kes teatris teenindaja, kes nn, koolikomandant. Sageli käsunduslepinguga, mõned isegi nn."mustalt". Ja need naispensukate töökohad on väga hinnas ja igaüks hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Lapsed nurisevad, et pole aega lapselapsi poputada, aga samas neile meeldib, kui vanemad toime tulevad. Igal titel kaks otsa. Poja ämm läks 10 aastat tagasi Soome pensionit teenima, nüüd laseb veel viis aastat. lapselapsi näeb vahelduvalt kuu aega aastas.
Väga küüniline jutt sai, tahtsin rohkem naljaks pöörata. Pealkiri, kuigi ei käi selles loos meie pensionäride kohta, on ikka väga hea. Elame veel!
Jep, tuleb ta teha valikuid. Kui käid tööl, saad osta ilusaid asju, remontida kodu, hoolida tervise ja väljanägemise eest. Aga teha seda, mida tahad (kasvõi lugeda, joonistada, õmmelda), selleks aega ei ole.
Või jaksu ei ole.
Kui oled kodus, saad seda teha, mida ise tahad. Tõsi, uusi asju osta ei saa, ja suur jama majas, kui mõni kodumasin üles ütleb.
Aga koguda raha kõige selle vajaliku jaoks, mis ühel hetkel kindlasti lagunevad (telekas, külmkapp, pesumasin), seda nagunii ei suuda.
...
Ja kui mõelda, kui palju on veel aega antud... või kui vähe seda veel on (60ndates suremine on kuidagi liiga igapäevaseks läinud), siis hakkab ajast kahju.
Iseasi, kui iga laupäev ja pühapäev mõtleks: saaks juba tööle... siis küll. Mul oli ikka töises elus väga pikk periood, kui igal hommikul rõõmsal meelel tööle läksin, alles viimane aasta pean hommikuti vastama omaenda küsimusele: Miks ma pean sinna minema?
...
Päris kindlasti on mõni pisike tööots, mida ma praegugi meelsasti teeksin, aga ma pole veel seda välja mõelnud.
Kolm kuud olen töötav pensionär (osa oldud ja osa veel ees) ja tõesõna, raha saamine 2 korda kuus on ikka väga veetlev ;)
Aga muidu on mul tunne: laske mul ometi olla ja mängida :)
...
Seal väljaaetute toas olen täiega nõus käima ja olema... eriti kui raha ka veel makstakse!
Niiet, kuniks antud... naudime :)
Elame veel ;)
Postita kommentaar