Nüüd, kui ma kodune pensionär olen... tegelikult küll ametlikult veel puhkusel, nüüd on õige aeg hakata oma harjumusi muutma.
Täna varahommikul (kell oli 6) kirjutasin valmis nimekirja, mida poest osta. Ma olen elus vast ainult 2-3 korda nimekirjaga poes käinud, kirjutanud olen ehk paar korda rohkem, aga siis on paber koju ununenud.
Muidu olen nagu niisama hakkama saanud, pole ju probleemi, kui igapäevased ostud korduvad. Lased märksõnad (kuivained, piimasaadused, aedvili) peast läbi ja kohe tuleb meelde, mida peab ostma. Kui on pidu, siis on teised märksõnad (makaronisalat, kartulisalat, joogikraam, magustoit, kohvilaud).
Mõnikord ehk saab mõnda asja liiga palju, ja kui elu kiireks läheb, jääb mõni toit külmkapis kahe silma vahele ning läheb hukka, aga üldjuhul on kõik kontrolli all.
Aga täna hommikul tegin nimekirja ja nüüd pean aru, kas lähen päevapeale poodi või lükkan käigu päevakese-kaks edasi. Mõni oluline asi on otsas, aga nälga veel ei jää. Mul üks tuttav (suure pere ema) ütles, et nad ei söö kunagi nii tervislikult, kui ajal, mil raha napib.
Nii et võib täna minemata jätta küll... ja toituda tervislikult. Porgand, kapsas, kartulid, sibul ja küüslauk, paar väsinud viinerit sügavkülmas. Mingi hautise kolmele ikka kokku klopsin.
Kui nimekiri valmis, arvutasin kokku, mitu raha kulub.
Umbes 38 eurot.
Normaalne, mul on oluliselt suuremaid arveid poes esitatud.
Miks selline rahajutt?
No seoses sellega, et ma asjalikuks hakkasin, võtsin ma varahommikul kätte oma järge ootava Mihkel Raua raamatu "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda".
Pool seitse olin ma jõudnud leheküljeni nr 35... seal, kus ta hakkas eurosid kokku lugema.
Ma siis lugesin ka raha.
Nii lihtne see ongi.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar