...
Täpsemat, suitsuangerja teekond.
Kohalikust pealinnast kalakaupmehe(naise) käest ostetud ja koju sõidutatud.
Proua oskas kaubelda, ei saa öelda, et meil kodus suitsuangerjaid eriti tihti esineks.
Pigem võib öelda, et nii kaua kui mäletan, polegi nagu olnud. Paar purki marineeritud angerjaid, see tuleb meelde.
Aga nüüd lasi kaasa turul kala kaela määrida.
Selline rasvane, pikk ja painduv, justkui loodud kaela määrimiseks.
Oh angerjas, oh ussipoeg,
küll oli alles kala.
Kes õnge otsa hakkas mul
kord koiduajal vara.
Tegelikult see laul päris nii ei olnud.
Aga laul on hea, ja mis eriti vahva, sõnade autor tuttav inimene.
Ma mäletan küll, kuidas tädi Ats mind lapsena hoidmas käis ja kui elektrit ei olnud, siis sundis külma veega jalgu pesema.
Laulu sõnad samasugused lustilised.
"Ei aidanud sel elukal ta hirmus kala-viha. Jah, surnuks lõin ja seitse kuud sõin tema rasvast liha."
Meie angerjas nii kaua vastu ei pidanud.
Esimese jupi sõime kohe, kui koju jõudsime, ära.
Edasi läks juba näpuotsaga jagamiseks, jagus kolmele seltskonnale.
Reedest pühapäevani.
Viimastele jäi pea ja kael... kui seda nüüd kala juures ikka kaelaks võib nimetada.
Pigem kuklatagune...
Loomulikult lisandusid juurde meenutused ja mälestused kaugetest aegadest.
Kes keeldus hoopiski söömast, kuna lapsepõlves oli teda pidevalt sooja suitsuangerjaga söödetud, kuni lõpuks mõõt täis sai.
Mina mäletan ainult ühte söömist, siis kui 1989. aastal esimest korda Rootsi sõitsin, läbi Soome.
Suure reisilaevaga "Silvia Regina".
Õhtulauas pakuti ka suitsuangerjat. Mina nõuka-ajal seda delikatessi liiga palju polnud saanud, seepärast vist oligi esimene valik... ja piisas paarist lõigust, et mul paha hakkas ning õhtusöök pooleli jäigi.
Pilvi ütles, et temal Rootis ei kuulu suitsuangerjas ka igapäevasesse menüüsse. Ehk kord paari-kolmekümne aasta jooksul...
Nii olid lood selle angerjaga.
Kohtumiseni nii umbes 25 aasta pärast...
...Pildil on angerjas juba olulise osa oma pikkusest kaotanud.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar