Nädal nädala järel

...

Ja niiviisi 20 nädalat.

Märksõna "Kuritegu", tähistamaks ühe nädala lõppu ja uue ootuse algust.

Tegelikult, 2 nädalavahetust ei lähe arvesse, ükskord oli presidendi vastuvõtt ja teine kord ei olnud elektrit.

Esimene kord jäi film ära ja teine kord vaatasin järgmisel päeval arvutist.

 Mulle niiväga meeldib see film, muidu tähistas mu nädalavahetusi laupäevaõhtune "Midsomeri mõrvad", aga see polnud ikka see. Midsomeris on filmi alguses mõrv ja filmi lõpus mõrvar käes.

 "Kuriteos" oli mõrv I osas, eile oli XIX osa ja asi sama selgusetu kui alguses. Mul on juba oma teooria, seda on küll rohkem kui ühe osa jagu, aga mulle tundub, et hästi välja mõeldud. 

Eks ma järgmisel pühapäeval näen, kuidas nemad seal asja lahendavad.

...

Teine tradistiooniline üritus oli eelmisel nädalavahetusel veel.

Selle iseloomustamiseks võib öelda, et oh kuidas aastad lendavad.

Eurovisioon siis.

Aasta aasta järel.

Mis sest, et mu muusikaline kuulmine on olematu ja võidulaulu ka ette ennustada ei oska, ikka vaatan.

Vahepeal vajub silm kinni, aga vaatan.

Raudselt.

Lõpuni.

Mõnikord kuulan pühapäeval veel korduses, mida Juur ja Kivirähk asjast arvavad. Aga see on nii, et kui väga lolli juttu hakkavad ajama, siis ei kuula ka.

Piinlik tunnistada, aga ma olin siis juba olemas, kui esimene Eurovisiooni lauluvõistlus toimus, vaatama hakkasin kuskil teismeliseeas. Vahepeal ei vaadanud, aga nüüd vaatan jälle. 

Selline suur šõu tuleb koju kätte, miks ma ei peaks vaatama.

Mis sest, et seekord tuli vaatamise jaoks hoopis külla minna. 

Minna läbi udu, äike selja taga kõmisemas, ja tulla tagasi läbi kottpimeda öö. 

Kõik see annab asjale ainult värvi juurde.

...

Loomulikult ma hääletasin ka, ma alati hääletan. 

Seekord oli minu valikuks see mütsiga Ungari noormees. Tuleb välja, et tema meeldis paljudele, miks ta küll meilt rohkem punkte ei saanud, aru ma ei saa. 

Aga ega see poleks midagi päästnud, võitja oli juba ette maha hõigatud. 

Ega temalgi viga polnud.

Ma olen selline rumal hääletaja, ma ei oska mõelda, et naabritele peab tingimata hääle andma. Ma lausa imestan, et Lätist ja Soomest meie laulule hääled tulid. Mitte et laul vilets oleks olnud, aga ma küll ei usu, et see soomlaste kõrvus paremini kõlas kui näiteks inglaste või sakslaste kõrvus. 

...

Kolmas traditsiooniline üritus viimasel nädalavahetusel oli veel. 

Kõige hõredam, iga viie aasta järel.

Juubel.

Onunaine sai  75.

Ma mäletan veel päris hästi, kui ta 55 sai, ja kohe pensionile jäi.

Olid ajad.

Mõni sai juba 50-aastaselt pensionile, Pilvi ei jõudnud ära imestada, miks ENSV-s noori naisi  pinsi-peale saadetakse, neil Rootsis oli juba siis vanusepiiriks 63.

Nüüd on meil ka elu nagu Rootsis.

Selline sisukas nädalavahetus siis.

Mingid aknad pesin ära, midagi oli veel, aga mis... ei mäleta.

...