...
Üks postitamata blogijutt...
25.sept 2010
Eelmise nädala "E Ekspress" näitas näpuga ka minu peale. Õieti näitas näpuga poja, kes ütles, et loe-loe, sinust kirjutatakse. Mida sa siin vehid oma fotoaparaadiga.
Aga ma ikka vehin.
Kusjuures, mul pole midagi selle sõltuvuse vastu.
Mul on mõned hoopiski halvemad sõltuvused.
Ja mis selles siis halba on, et kasutan aeg-ajalt mälu asemel mälukaarti. Tänu sellele võin üht-teist rääkida, kus ma eelmisel suvel käisin.
Või üle-eelmisel.
Mis ma tegin ja mis ma nägin.
Millal lapsed kodus käisid ja millal ise laste juures.
Kes meie omadest viimasel kokkutulekul oli. Ja eelviimasel.
Mul pildid kenasti arvutis kaustas, aastate ja kuude kaupa süsteemis.
Või teemade kaupa.
Miinimumini kokku tõmmatud.
Loomulikult pole iga hetk jäädvustatud. Vaatan ja meenutan seda, mis on. Meelsasti lehitsen oma albumeid ja tunnen tunnet, mida tundsin pilti tehes. See tähendab, et klõpsutamine pole mind tundetuks muutnud.
Vastupidi. Tänu fotokale viitsin rohkem end metsa viia. Taevast ja pilvi vaadata. Märkan põnevat põrnikat või kõrrekese habrast ilu. Võin nendega tõtt vaadata ka siis, kui õues möllab maru ja lund on täis kõik maa ja ilm.
Nad on minu omad, nad puudutavad mind rohkem, kui kaunid klantspildid ajakirjade kaantel.
Ainult et... mõnikord sattun ma paremasse seltskonda. Nende hulka, kes hästi teevad. Pildistavad, kirjutavad, laulavad. Väärt lood ja laulud, fotodest rääkimata.
Siis küll mõtlen, et peaks vähem oma fotokaga vehkima. Laskma neil teha, kes oskavad. Laulma pole just tikkunud, aga kirjutamise patt ju natuke ikka ka on... kui blogimist kirjutamiseks arvata.
Aga mulle meeldib. Teha seda, mida meeldib.
Teistele meeldimine on kuidagi vähemoluliseks muutunud....
Miks see vana lugu just täna meelde tuli, et välja otsisin ja lõpuni kirjutasin?
Tundub, et just täna-homme on mu fotodel Nagis omamoodi ümmargune juubel. Kui õigeks lugeda klõpsude arv, mida sealne loendur näitab. 99838 pluss tänased 139.
Ja see teiste tähelepanu... tuleb tõde tunnistada, on ikka ka omamoodi meeldiv ;)
...Üks postitamata blogijutt...
25.sept 2010
Eelmise nädala "E Ekspress" näitas näpuga ka minu peale. Õieti näitas näpuga poja, kes ütles, et loe-loe, sinust kirjutatakse. Mida sa siin vehid oma fotoaparaadiga.
Aga ma ikka vehin.
Kusjuures, mul pole midagi selle sõltuvuse vastu.
Mul on mõned hoopiski halvemad sõltuvused.
Ja mis selles siis halba on, et kasutan aeg-ajalt mälu asemel mälukaarti. Tänu sellele võin üht-teist rääkida, kus ma eelmisel suvel käisin.
Või üle-eelmisel.
Mis ma tegin ja mis ma nägin.
Millal lapsed kodus käisid ja millal ise laste juures.
Kes meie omadest viimasel kokkutulekul oli. Ja eelviimasel.
Mul pildid kenasti arvutis kaustas, aastate ja kuude kaupa süsteemis.
Või teemade kaupa.
Miinimumini kokku tõmmatud.
Loomulikult pole iga hetk jäädvustatud. Vaatan ja meenutan seda, mis on. Meelsasti lehitsen oma albumeid ja tunnen tunnet, mida tundsin pilti tehes. See tähendab, et klõpsutamine pole mind tundetuks muutnud.
Vastupidi. Tänu fotokale viitsin rohkem end metsa viia. Taevast ja pilvi vaadata. Märkan põnevat põrnikat või kõrrekese habrast ilu. Võin nendega tõtt vaadata ka siis, kui õues möllab maru ja lund on täis kõik maa ja ilm.
Nad on minu omad, nad puudutavad mind rohkem, kui kaunid klantspildid ajakirjade kaantel.
Ainult et... mõnikord sattun ma paremasse seltskonda. Nende hulka, kes hästi teevad. Pildistavad, kirjutavad, laulavad. Väärt lood ja laulud, fotodest rääkimata.
Siis küll mõtlen, et peaks vähem oma fotokaga vehkima. Laskma neil teha, kes oskavad. Laulma pole just tikkunud, aga kirjutamise patt ju natuke ikka ka on... kui blogimist kirjutamiseks arvata.
Aga mulle meeldib. Teha seda, mida meeldib.
Teistele meeldimine on kuidagi vähemoluliseks muutunud....
Miks see vana lugu just täna meelde tuli, et välja otsisin ja lõpuni kirjutasin?
Tundub, et just täna-homme on mu fotodel Nagis omamoodi ümmargune juubel. Kui õigeks lugeda klõpsude arv, mida sealne loendur näitab. 99838 pluss tänased 139.
Ja see teiste tähelepanu... tuleb tõde tunnistada, on ikka ka omamoodi meeldiv ;)
Lõpetatud/postitatud täna... s.o. 12. oktoobril.
...
2 kommentaari:
Oi see tunne on nii tuttav. Mitte see millest Jõgeda kirjutas. Olen küll nõus et artiklis kirjeldatu võib olla. Tõesti võib jäädvustamine asendada nautimist. Kuid see ei pea nii olema. Ka piltide tegemine võib olla nautimise osa. Tegelikult isegi arendav osa. Õpetades maailma nägema enda jaoks uutmoodi läbi selle tagasiside mis piltide hilisemast vaatamisest tuleneb.
Ja tõesti. Kuigi enda fotod pole teab mis fotokunsti šedöövrid, on nad enda tehtud ja seepärast armsad.
Ma mäletan seda artiklit, kirjutasin isegi kommentaari.
Postita kommentaar