Kui ma avastasin, et peedid, mis oleks vaja keema panna, on ununenud kilekotti ja hallitavad seal, tuli mulle meelde üks lahe blogi, mis kenasti sarnased köögimured lõbusaks ja kunstipäraseks muudab.
Et mitte kõike seda korrata, las need peedid olla.
Räägin parem oma õudukatest.
Hakkisin hommikul värsket kapsast ja ootamatult oli seal sees üks tilluke mollusk. Lõikasin ta lihtviisil pooleks. Nälkjas. Väkk!
Pean ausalt tunnistama - pilti teha ei suutnud. Aga muutusin veidi ettevaatlikumaks ja järgmise elu õnnestus päästa.
Ühest küljest vastik... teisest küljest - puhas loodus, ilma mürkideta.
Eile viskasin meloni koored jäätmekaussi. Täna hommikul kubises nende küljealune pisikestest mustadest sipelgatest. Väkk!
Teisest küljest... üsna süütu selle kõrval, mida mina eile sipelgatele tegin, kui akna-alust lillepeenart ümber kaevasin ja kivid teise kohta nihutasin.
Kui nüüd veidi kaugemasse minevikku tagasi vaadata, siis üleeile käisime selle aasta esimest korda suvilas. See oli üsna õõvastav pilt seal köögis. Üks näriline, kes mingitel asjaoludel kööki lõksu oli jäänud, oli sooritanud enesetapu. Üles puua ta end ei osanud, nii oli pea surutud uksepiida ja seina vahele ja seal ta siis rippus. Mumifitseerunud. Väkk!
Teisest küljest... parem variant kui lagunenud jäänused või skelett.
Kusjuures, mulle meenub, et paar aastat tagasi oli samas köögis sarnastes oludes näriline end õlipudelisse ära uputanud. Eelnevalt muidugi sobivas suuruses augu pudelikaela sisse närinud.
Minu kahjuks räägi asjaolu, et mul on kahest viimasest traagilisest sündmusest isegi foto olemas, mitte et ma neid siia nüüd üles riputama hakkaks...
...
Et mitte kõike seda korrata, las need peedid olla.
Räägin parem oma õudukatest.
Hakkisin hommikul värsket kapsast ja ootamatult oli seal sees üks tilluke mollusk. Lõikasin ta lihtviisil pooleks. Nälkjas. Väkk!
Pean ausalt tunnistama - pilti teha ei suutnud. Aga muutusin veidi ettevaatlikumaks ja järgmise elu õnnestus päästa.
Ühest küljest vastik... teisest küljest - puhas loodus, ilma mürkideta.
Eile viskasin meloni koored jäätmekaussi. Täna hommikul kubises nende küljealune pisikestest mustadest sipelgatest. Väkk!
Teisest küljest... üsna süütu selle kõrval, mida mina eile sipelgatele tegin, kui akna-alust lillepeenart ümber kaevasin ja kivid teise kohta nihutasin.
Kui nüüd veidi kaugemasse minevikku tagasi vaadata, siis üleeile käisime selle aasta esimest korda suvilas. See oli üsna õõvastav pilt seal köögis. Üks näriline, kes mingitel asjaoludel kööki lõksu oli jäänud, oli sooritanud enesetapu. Üles puua ta end ei osanud, nii oli pea surutud uksepiida ja seina vahele ja seal ta siis rippus. Mumifitseerunud. Väkk!
Teisest küljest... parem variant kui lagunenud jäänused või skelett.
Kusjuures, mulle meenub, et paar aastat tagasi oli samas köögis sarnastes oludes näriline end õlipudelisse ära uputanud. Eelnevalt muidugi sobivas suuruses augu pudelikaela sisse närinud.
Minu kahjuks räägi asjaolu, et mul on kahest viimasest traagilisest sündmusest isegi foto olemas, mitte et ma neid siia nüüd üles riputama hakkaks...
...
3 kommentaari:
selavii :o)
Nägin hiljuti üht dokumentaali kus kaljukitsed kaljudel turnisid. Ikka päris vapustav vaatepilt. Pole neil ju oma kapjadega mingit võimalust kuskilt kinni hoida kui jalgealune kaduma kipub. Nii on kogu kaljukitseda nipp tasakaalu hoidmises. Et ei kukuks siia ega sinnapoole.
jep... kogu elu üks turnimine ja tasakaalu hoidmine... õnnestub... ei õnnestu...
Postita kommentaar