pühapäev, 29. märts 2009

Pimedate ööde ajad

...

...

Tallinn olevat vahepeal pime olnud, aga meil siin on kogu aeg pime. Need kolm laternat, mis maantee ja mõne maja vahel põlevad, need muidugi põlevad, aga juba järgmise asustatud punktini tuleb 300 m kottpimedat metsavahet kõndida.

Käsikaudu kobamisest oli asi kaugel. Taskulampe ma ei armasta, nagunii unustan maha, kaotan, patareid saavad tühjaks ja siis on tuluke kui kustuv seasilm, kui üldse on… prr, ühtemoodu vastik kõik.

Saab ka ilma. Jalg tunneb teed, pilk taevasse näitab, et mets jääb kahele poole. Ja siis harjub silm juba niivõrd, et kui teine laternata jalakäija vastu tuleb, siis ikka kokku ka ei põrka.

...

Lapsena-noorena sai sageli nii õhtuseid-öiseid maanteid mõõdetud. Kui auto vastu tuli, kargasime sõbrannaga kraavi peitu, et lõbusam oleks, karjusime: “Sakslased, sakslased” – vene propagandafilmide mõju – aga inimest karta oskasime, metsloomi ei kartnud.

...

Eile oli siis ka üks selline kottpime öö, kus maanteel samme lugesin (uus sammulugeja!). Autosid vastu ei tulnud, nii et kraavi polnud vaja hüpata.

Panuse ülemaailmsesse elektrikokkuhoidukampaaniasse andsin ka: lahkudes kustutasin laelambi, kus sees kolm 60W pirni, põrandalambi (60 W) ja arvuti (mille kokkuhoidu ei tea) ning läksin õe juurde Laululahingut vaatama.

1 kommentaar:

Emmeliina ütles ...

meie metsavahe jalgrada on lühem, kuid pimedas sama huvitav. Tuleb sageli puudele otsa koperdades vabandust paluda.:))
Aga kuidagi peab ju bussi peale või koju saama.