kolmapäev, 25. märts 2009

Täna mälestatakse küüditatuid

...

...

Minu sõbrannad algkoolist olid mõlemad Siberis sündinud. Üks neist oli EW olulise poliitikategelase lapselaps.

Ega ma nende lugu eriti ei tea.

Too aeg sellest lihtsalt ei räägitud.


Üks mu hilisem sõbranna on ka Siberis sündinud. Tema ema oli Tartusse lähedastele külla tulnud. Möödaminnes võeti temagi kaasa. Mis sest, et nime kirjas ei olnud, aga selle pere liige.


Minu vanavanemaid hoiatati. Vallamajast käis inimene kohal.

Kena inimene oli, ikka oma 20 kilomeetrit.


Sellised isiklikud mälestused, ei anna võrrelda sellega, mida räägivad need, kes läksid.

Loomavagunites.

Rongitäied.

...

Marie Under oma luuletuses mälestab küüditatuid, tõsi küll, neid esimesi, juuniküüditamisel ära viiduid.

Aga vahet ju pole.

See luuletus on aastakümneid olnud üks nendest, mida aeg-ajalt ikka ja jälle loen.

Vähemasti 25. märtsil ja siis juunis.

Mäletan, kuidas see luuletus mind esimesel lugemisel liigutas.

Siis kuulus ta keelatud kirjanduse hulka.

Aga liigutab seni ajani.

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant!

Enam pole anda silmavettki –

seegi armuand on otsa saand.

...

Foto on mu ema salmikust.

Ajast kahe küüditamise vahel.

...

Kommentaare ei ole: