Stalin Lenin pomogi

...
Kui mina kooli läksin, oli mul ilus kollane aabits. Aga see ei olnud mitte esimene aabits, mida ma lugesin. “Vennake”, must 7 aastat vanem, õppis hoopis teistsugusest. Seda ma lugesin ka. Mul on seegi aabits natukene meeles.
Seal oli pilt Stalinist, kes hoidis tüdrukukest süles. Olin juba päris suur piiga, kui teada sain, et see tüdruk seal pildil ei olegi mina.
Tegelikult ma juba sündisin Stalini valvsa pilgu all. Ema rääkis, kuidas vene naised, kes temaga koos sünnitamas olid, kisendasid kõva häälega… Stalin pomogi ja Stalin pomogi. Ju ta siis ikka kuskil läheduses pidi olema. Vähemasti tema vaim... ise oli ta selleks ajaks juba surnud.

Minu aabitsas enam Stalinit sees polnud, isegi Leninit ei olnud millegipärast. Aga meie olime Lenini lapsed, meie ikka rõõmsad lapsed, olime oktoobrilapsed.

Hiljem olime pioneerid ka.


Aga komsomoli ma ei jõudnudki, isa ei lubanud. Ütles, et oled juba suur inimene ja aru võiks juba peas olla.
...
Poja õppis küll koolis Leninit.
Ja oli oktoobrilaps.

Ja hiljem pidid terve klassiga pioneeriks astuma.
Tema astuski, mis ma lapsest ikka keelan. Aga poja pinginaaber oli kange ja teatas, et tema pole nõus. Selline arenenud maailmavaatega kodanik oli, metsavenna lapselaps. Ega nende õpetaja just väga rõõmus ja heatahtlik poisi otsuse üle ei olnud, aga paar aastat hiljem muutis ka tema oma maailmavaadet... ja astus parteist välja.
...
Pisema poja aabitsat ma millegipärast ei leidnud, korralikku pilti isegi netist mitte, ja nii ma ei teagi, kas tema sellel pöördelisel ajal õppis Leninit või mitte.
Ise ma tegin küll miskis haridusasutuses veel 90ndate algusaastal NLKP ajaloo eksamit.
...
Nii see eluke siis veereb. Kord on nokk kinni ja saba lahti, siis jälle saba kinni ja nokk lahti.

...
Aga aabitsad mulle meeldivad.
Isegi teatris käisin vaatamas.
Kivirähk kirjutas ja Tõnu Oja mängis.
See oli "Aabitsa kukk".
...