Roti aasta

...
Ostsin tänaseks pidulikuks õhtusöögiks.
Kohupiima-jõhvika struudel.

Lõikasin lahti.

Pagari praak?
Ritsikas pakkus, et dieet-struudel.

Pärast väikest arupidamist jõudsime arusaamisele, et tegu on söödava horoskoobilaadse tootega.
Märk sellest, et tulekul on roti aasta, ja kõik, kes seda struudlit vana aasta öösel söövad, muutuvad rotilikuks.

Rotilaadseks.

Et nagu...
Kaval
Auahne
Agressiivne?

Või pigem...
Intelligentne
Truu
Sarmikas
Hea kujutlusvõimega.

Kõikidel, kes horoskoope koostavad, on hea kujutlusvõime.
1. jaanuaril 2019 ennustati Tallinna TV-s Tln TV-le tõusvat õnne ja õitsengut.

Parimat roti-aastat kõigile, kes rotte armastavad!

V.V.  Tln TV-st tervitab ka, hetkel Kanal 2-s.

Minul on muidugi jätkuvalt meeles, et just rotid viisid Kiire saapanööbid ära!
....

T nagu teekond

...

Loen seda õdede-sarja.  "Seitse õde" ja need järgmised.

Lucinda Riley.

Kes teab, see teab. Minul on ainult kolm raamatut loetud, neljas pooleli, nii et olen poolel teel.

T nagu tee.

T nagu teekond.

Minu jaoks ongi neis raamatutes kõige köitvamaks see teekond, mida kaudu õed oma juurte juurde kulgevad. Ameerika, Austraalia, Euroopa, kes kuhu. Kirjanik on osavalt palju ajalugu ja geograafiat oma teostesse sisse kirjutanud. Huvi tekitavalt, kohati kui reisikiri. Mul on märkmik kõrval, et üles kirjutada tekstist välja nopitud koha- ja tegelaste nimed ning erinevad ajaloosündmused, olen otsimise ja lisalugemisega raamatu lugemise aega teadlikult pikemaks venitanud.

T nagu Tai ja T nagu tempel.

Esimene vahepeatus, kus CeCe oma teekonnal kõigepealt jõuab, ongi Tai.

T nagu täht... Petlemma täht, millest Pa oma tüdrukutele rääkis. Ja mida CeCe jõuluõhtul taevast otsis.

Ja mida sadakond aastat varem otsis taevast jõuluööl ka Kitty, kes oli rikka proua saatjannana  Austraaliasse reisinud.

Nüüd siis Pärliõde sinna teel.
...
Tänased uudised ütlesid, et maastikupõlengud Austraalias on jõudnud Melbourne'i eeslinnadeni.

Tuli ja tulekahjud.

Tuul.

Tundub, et see kõik on nii kauge, ja nagu ei peaks väga puudutama, ometi jõuab kohale.

Traagika, mis selle kõigega kaasneb.

Eludes ja lugudes, linnades, külades.

Looduses.

Täna ja eile, mõned aastad tagasi, mõned aastakümned minevikku.

1906 oli aasta, millest lugu hargnema hakkas.

Teekond teadmatusse.

Ilukirjandus ja tegelikkus läbi põimunud.

...

S nagu saatus

...
Esialgu oli sõna...
S nagu sõna.

Nüüd, kui nädal aega olen mõelnud tüdrukule, kes lihtsalt ühel hetkel kadus, on olulisemaks sõna saatus. 

Saatus sul selline, ole ja oota...

Minutid. Tunnid. Päevad. Ööd.

Pime.

Külm.

Märg.

Ma ei suuda sellele mõelda, ent mõtlen ometi.

Milline ülekohtune saatus. 

Ehk annab lõpuks armu, ehk ei võta ära.

Leida ta ju aitas.

...

Aga jah, enne oli sõna. 

Jätan ka selle.

Sõnade putukad suminal lendavad (Ellen Niit)

Imetlen neid, kes oskavad sõnu sättida. Niisama ilusasti seada või lausa luulekeelde ümber panna.

Sütiste näiteks.
Nii umbes nädal tagasi Vikerraadio saates "Luuleruum", Hingetuisk. Juhan Sütiste luulet luges Tõnu Mikiver.

Sütiste... talvised mõtted ja meeleolud aastatest 1930 - 1939.

28. detsembril oli Sütistel 120. sünniaastapäev.

Luuletused olid vägagi tuttavad, tuttavad sellest ajast, kui iseendale luuletusi lugesin.

Nüüd pole ammu, või kui, siis õige natukene.
Luulet üldse lugenud.

Aga sõnad mulle meeldivad.

Luuleruum.

Hingetuisk.

Palju kaunilt kõlavaid sõnu on sõnaraamatutes.

S nagu Saareste.

Saareste Mõisteline sõnaraamat.
Sõnad ja sõnaseadmised.

Sepist ei kanta seljas.

Sõeludes saab vili selgeks.

Suur puu ei lange ühe laastuga.

Killuke kodusest suurest puust... jõul 2019

Kui juba jutuks puu, siis siit ka üks põnev sõna.

Tutuga pettäi.

Selle leidsin ühest vanast ajakirjast, Eesti Loodus, nr 4 1966.

"Tutuga pettäi" on Lõuna-Eestis üks väheseid looduskaitse all olevatest puudest, mis paistab juba kaugele. Kõrgust umbes 20 meetrit ja vanust sadakond aastat.

Tutuga pettäi on üks looduse meistritöödest.

Ütleb artikkel ajakirjas.

Oli.

Oli omapärane loodusobjekt.

25.04.2015 kirjutab ajaleht "Koit", et tutuga pettäi jäi tututa.

Tutuga pettäi jäi tututa.

Ma ei saa midagi teha, mulle sõnad meeldivad.

S nagu sõnad.

Sõnaseadjad.

Saareste.

Sütiste.

Külm sadu mind sihitult pillub

läbi vettinud tuule.

Olen muutunud lahtiseks killuks

ja vaevu veel kuulen

linna vesiseid  lukseid.

Mahanõretav sinine ving

määrib vastikuks seinad ja uksed - 

kurat teab kuhu lõpeb mu ring!

(Reast väljas, Juhan Sütiste)

...

R nagu raha

...
Või siis R nagu Rimi.

Raha meeldib mulle rohkem... mitte et mul Rimi vastu midagi oleks.

Vastupidi, olin täna täitsa mures, et mu viimaste aastate jõululaupäeva traditsioon katkeb.

Rimi päästis maine.

Nimelt on juba mõned aastad Selver mind jõululaupäeval välja visanud.

Viisakalt.

Ikka nii, et hea ostja, veerand tunni pärast paneme uksed kinni.

Esimene kord oli päris kohutav kogemus, mul järgmine päev tuba rahvast täis ja kodus süüa eimidagi.

Aga mul käis kähku, kümne minutiga oli käru kuhjas täis.
Kaasa kinnitab, et turvamees olla mind lausa poest välja pukseerinud, aga seda ma ei usu. Ehk ta käis mind lihtsalt juba lukus uksest välja laskmas, igatahes midagi ebameeldivat nagu ei meenu ;) 

Järgmine jõul olin juba ettenägelikum, kodus ikka midagi süüa oli, aga vähe-vähe, ja külalised tulemas. Mina ei tea, kuidas see juhtus, et jälle samas Selveris. 

Armas külastaja, 15 min ja kogu lugu.

Nojah, kes siis seda lugu ei tea!

Sel aastal tegime oma traditsioonilist jõululaupäevast ringsõitu, Metsakalmistu... Liiva. 

Kellaaeg oli tunnike-paar varasem. Mul oli täitsa mure, et traditsioon saab rikutud. Kuidagi juhtus veel nii, et seekord mitte Selver, vaid Rimi. Kell lähenes kuuele. Ja siis... üllatus-üllatus! Juba tuttav parool. Armas külaline, veerand tunni pärast suleme uksed.

Jeee! Nagu muusika mu kõrvadele!

Aitäh, Rimi, päästsid päeva!

Ladusin raha letile, kauba kotti, ja kell kuus olime juba Metsakalmistul.

Kaunist jõuluaega teistelegi!

...

Veel üks lugu tuli meelde.
Sõbrants mul hommiku-inimene.  Oli toidupoes käru kergete kraadidega alkoholi jõudnud täis mõelda, kui sõbralik hääl ütles: armas külaline, palun vabandust, aga enne kümmet me alkoholi ei müü.

Järeldus? Tee, mis sa teed, ikka teed valesti!

Aga see ka, et kui sa osta ei saa, jäävad kulutused tegemata.

R nagu raha... jääb alles.
...

P nagu palun

...
Palun vabandust.
Parool selline.

Põruta ikka täiega, küll andeks antakse.
Palavaks muidugi kisub. Aga...
Pika peale ununeb lõpuks ära ka.

Poliitika... nii nad räägivad.
Põnev.

Peale selle...
päevakajalist.

Põlluserval käisin. Põllutööd kenasti tehtud.

Pagaripoistes saime Katiga kokku.

Penskarid pidasid pidu neljapäeval.

Pühapäeval on neljas advent ja sealt edasi kohe jõulud.

Palu mis sa palud, päikest napib, aga lund ka ei tule.
Palumine mõnikord ei aita.
...

O nagu ohohohooo...

...

Kui mul oli teisipäeval plaan paar sisukat tundi Tallinna vanalinnas mööda saata, siis Eesti Lastekirjanduse Keskus oli selles võimaluste nimekirjas number kaks.

Number üks oli üks rändnäitus Rahvarinde muuseumis, mis, nagu selgus, oli teisipäeval suletud.

Number kolm jäi ära ajanappuse tõttu, aga punkt neli mahtus kenasti õhtusse sisse.

Kus siis see ohohohoo?

Esimene ohoo oli Lastekirjanduse Keskuses.

Lõpuks ometi sain võimaluse vabalt sisse minna ühte uhkesse vanalinna hoonesse Pikal tänaval, kus kolasin läbi kõik kolm korrust.
Mina teatavasti see vanade asjade fänn.

Tõsi, muu vanalinnaga võrreldes on hoone suht noorukene, 100+ aastat.

Aga sobis ikka väga hästi.

Laste, raamatute ja kunsti jaoks ka.

Moskva illustraatorite jõulunäitus andis kena ohoo-efekti.

Edev mina ka pildi peal

Edgar Valteri püsinäitus.

Minust vanemad aabitsad ja minu lapsepõlve lemmikraamatud.

O nagu Ott ja O nagu Oskar.

Aga siis oli veel ohoo-efekt, kui Katiga läbi vanalinna jalutasime. See neljas punkt päevaplaanis.

Ilus oli!

Jaani kirikus kuulasime laste kontserti ja Olevistest jalutasin niisama mööda.
Kui juba O-sid korjata.

Ja kui ma siis lõpuks kolmapäeva hommikul koju jõudsin, oli ka ohohoo.
Raadios tuli Huvitaja saade, ja seal räägiti Eesti Lastekirjanduse Keskusest. Saate meeskond oli sealsamas, kus mina eelmisel päeval.

Tänase päeva märguande sain ka kätte. Just siis, kui Ohoosid kokku lugesin, tuli raadiost Kuldrandevuu ja Heimar Lenk.
Kõrvu jäi lause: Rock-lood levisid ka jälle nagu ikka hea muusika, ohooga kohe üle maailma. 

No ja kui ma nüüd need ohood kokku arvutan, siis saabki ohohohooo!
...

N nagu Nangijaala

...

Kui on juttu surmast, siis tuleb ilmtingimata rääkida Nangijaalast. Eriti siis, kui pead sellest rääkima lastele.

Ja kui tunned, et rääkimine hästi välja ei kuku, võta raamat ja loe.

Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed".

Olen seda koolilastele ette lugenud ja iga kord väevõimuga pisaraid tagasi hoidnud. Vaid mõned leheküljed kogu raamatust ja kõik on öeldud.

Joonatan teadis, et ma pean varsti surema. Ma usun, et seda teadsid ammugi kõik peale minu enese. 

Nangijaala on maailm, mille Joonatan välja mõtles oma väikese haige venna lohutamiseks.

Nangijaala on paik, kus sünnivad muinasjutulised asjad, ja kes sinna satub, võib hommikust õhtuni seiklustest osa võtta.

"Nangijaala," kordan ma. "Kus see asub?"

Joonatan ütles, et ega temagi tea päris täpselt. Aga see pidi olema kuskil tähtede taga. Ning ta hakkas jutustama Nangijaalast nii, et mul tekkis peaaegu tahtmine otsemaid sinna lennata.

...