...
Või kui täpsem olla, siis juba kolmas, sest laupäeval käisin postkastist lehti ka toomas.
Rattaga.
Siis tundsingi, et nii mõnus.
Eile siis esimene rattaring, täpselt pool tundi. Küll on hea, et kilomeetrimõõtjat küljes pole, ma ei tahagi teada.
Täna teine rattaring, kestis kauem kui esimene, aga kindlasti mitte pikem.
Täna olid vahepeatused.
Fotokaga mõned pildid.
Sissepõige Arvi juurde.
Terviselood ja ajalood.
Kas vanaema sõitis ka jalgrattaga... mina näiteks ei mäleta.
Kuigi vanaema oli alles 45 kui mina sündisin, võis ju sõita küll.
Arvi ka ei mäletanud, aga ta vähemasti mäletas, et vanaemal ja vanaisal mõlemal oli jalgratas.
Ju siis ikka sõitis ka.
Muidu oli vanaema eestiaegne proua, aga ükskord oli sea seljas ratsa sõitnud.
Siis kui siga laudast plehku pani ja kõige otsem tee... nojah, läks nii, et vanaema oli äkki kukil.
Mu meelest veel näoga vales suunas.
Seda lugu räägiti, see oli enne minu ajaarvamist.
Arvi rääkis veel ühte rattalugu, ja siis tuli jutuks Vana Maja.
Kui Sanderid seal elasid.
Vana Maja enam ei ole, nüüd on sinna rajatud roosipeenar.
Sõja ajal oli Vana Maja pelgupaik mitmele perele, korraga ja kordamööda.
Kes sõjajalust pagesid.
Või mingil muul põhjusel varju vajasid.
Minu lapsepõlves elas Vanas Majas Kalme.
Kalme oli üks kummaline mees, temal käisid raudmehed külas.
Aga ta hoidis vanaema-vanaisa elamisel silma peal, ajal, mil pere linnakorteris oli.
Arvi jälle kolis pühade ajal korterist oma suvekodusse.
Sinna ma sisse põikasingi.
Minu teine rattaring sel aastal.
Hooaeg on avatud.
...
Sobib teemasse 100 head asja.
Üheteistkümnes.
Naudin rattasõitu.
Ja oma jalgratast.
...
